Avalik pöördumine
19. november 2014

Austatud härra president

Puudega inimeste esindusorganisatsioonid, omastehooldajad ja nende toetajad on aktiivselt kaasa töötanud töövõimereformi väljatöötamisse. Oleme kasutanud kõiki vahendeid ja võimalusi, mis kodanike ühendustel võimalik – teinud sadu parandusettepanekuid reformikavasse, veetnud loendamatuid tunde erinevatel nõupidamistel, piketeerinud, algatanud petitsiooni ja riiklikult tähtsa küsimuse arutelu Riigikogus ning väljendanud piltlikult olukorda, kuidas meiega üldkokkuvõttes käitutud on.
Viimase võimalusena otsustasime pöörduda Teie poole juhtides tähelepanu puudustele ja vastuolule põhiseadusega, milles väljendub ka meie rahulolematus töövõimereformi puudutavas seadusandluses.
19.11.2014 lõpetas Riigikogu sotsiaalkomisjoni ettepanekul 678 SE ja 693 SE kolmanda lugemise. Seega jõuavad töövõimetoetuse seadus ja sotsiaalhoolekande ning tööturuteenuste ja -toetuste seaduse muutmise seadus ning teiste seaduste muutmise seadused varsti Teieni.
Juhime Teie tähelepanu võimalikule põhiseaduslikele küsitavustele ja vastuoludele nimetatud väljakuulutamata seadustele esitades põhjendused. Loodame, et meie kui Eesti Vabariigi kodanike seisukohti arvestades on Teil võimalik kaaluda, kas kasutada oma põhiseaduslikku õigust jätta seadused välja kuulutamata ja anda Riigikogule lisaaega puuduste kõrvaldamiseks.
Meie pöördumine ei ole koostatud professionaalsete õigusteadlaste poolt – väljendame vaid oma siirast muret, et seadusandja on teinud halba tööd, seadnud ohtu puudega isikute põhiõigused ja jätnud puudega inimeste suhtes jõustava poliitika piisavalt ja kohaselt uurimata. Seadusandja aga peab seda tegema, et veenduda seaduse põhiseaduspärasuses ja välistada ettenähtavat vajadust seadust muuta.

Lühidalt viited puudustele ja vastuoludele:

• Hetkel ei ole võimalik hinnata, kas seadus on proportsionaalne ehk kas seadusega kehtestatavad meetmed täidavad eesmärki, kuna puuduvad vastavad õiguslikud ja sotsiaalsed teadusuuringud. Uuringuteta ei ole võimalik seadusandjal adekvaatselt hinnata, kas eelnõusse tehtud muudatused on piisavad osalise töövõimega isikute põhiõiguste kaitseks ja proportsionaalsuse tagamiseks. Töövõimehindamist valideerimata ja testimata, ei saa eelnõud jõustada, sest puudub selgus, kas hindamine on tõhus, välistab piisavalt vigu ja omavoli. Valideerimisvajadust väljendab ka Riigikontrolli seisukoht.
• Sotsiaalministeerium on oma otsustuspädevust ületades leidnud, et just 100 000 osalise töövõimega ja puudega isikut puudutavad seadused peavad jääma hea õigusloome ja normitehnika eeskirja (edaspidi HÕNTE, vastu võetud Vabariigi Valitsuse 22.12.2011 määrusega nr 180) § 66 lõike 1 kehtestatud lubatud erandi alla. Säte võimaldab ministeeriumil kaaluda, kas sellise kaaluga muudatus õigustab väljatöötamiskavatsuste ja õiguslikke valikuid kajastava(te) kontseptsiooni(de) puudumist (HÕNTE § 1 lg 1 ja 3). Asjaolu, et eelnõu ettevalmistamist alustati 2012. aastal, kuid vastu võeti 2014 tõendab, et ministeerium hindas vääralt eelnõu kiireloomulisust[1]. Pikem aeg väljatöötamisel oli õigustatud.[2] Põhiseaduse (edaspidi PS) § 28 lg 4 eriline hool paneb seadusandjale ja täidesaatvale võimule erilise kohustuse uuringutega teostada hoolast kontrolli, et võetavad meetmed on piisavad, tõhusad, kohased ja vajalikud. Seaduseelnõu, mis ei ole eesmärgi täitmiseks piisav, kohane, efektiivne ja vajalik, on vastuolus PS-ga ja ei tohi jõustuda. PS § 28 lg 4 tulenev hoolsuskohustus ja ÜRO Puuetega Inimeste Konventsioonis (edaspidi ÜRO PIK) artiklist 31 tulenev uuringute teostamise kohustus kaalub üles väidetava eelnõude kiireloomulisuse ja ministeerium oleks pidanud eelnõud lülitama HÕNTE § 66 lõikest 1 tulenevalt kaalutluse tulemusel 25% hulka, millele koostatakse väljatöötamiskavatsused.
• Riigikohus on sedastanud, et teatud põhiõiguste riive üle kaalumisel on seaduse mõju analüüsil vajalik arvesse võtta õiguslikke ja sotsiaalseid mõjusid. Kohaliku omavalitsuse (edaspidi KOV) võimekust, riigikogu seadusloome kiirust, riigikohtu seisukohta elatusvahendita isikute olukorrast ja muid olulisi sotsiaalseid ning õiguslikke faktoreid arvestades ei tohi need seadused sellisel kujul asjakohaste uuringuteta jõustuda. Seadusandjal on õigus ja kohustus seadusaktide vastu võtmine panna sõltuvusse adekvaatsete uuringute tulemustest.
• Seadusandja senist seadusloome praktikat ja valimisi, valitsusläbirääkimisi, suvepuhkust, eesseisvat täiendavat tööd apteegipiirangutega jne arvestades on ebamõistlik arvata, et seadusandja jõuab nii lühikese jõustumistähtaja juures piisavaid muudatusi sisse viia ja puuduvad seaduseelnõud menetleda. Seetõttu on seadus ebamõistliku jõustumistähtajaga ja tuleb jätta välja kuulutamata, et seadusandjal oleks võimalik mõistlikku tähtaega hinnata. Võimalus puudega ja osalise töövõimega isikute põhiõigusi ning õigustatud ootust kvaliteetsele ettenähtavale seadusloomele riivata on liialt kõrge. Võimalikku riivet ei kaalu üles Euroopa Liidu (edaspidi EL) vahendite kasutamise edasilükkumise võimalus.
• EL on eesmärgina näinud ette, et vajalik on puudega ja osalise ning puuduva töövõimega isikutele võimalikult tõhus ja proportsionaalne töövõimereform. Lisaaeg selleks, et seda tõhusust tagada ja asjakohaselt hinnata, pole rahastustingimustega vastuolus. Euroopa Struktuurifondide üldsätted artikkel 16[3] kohaselt: „Eelkõige on puudega inimeste
  erivajadustega arvestamine üheks kriteeriumiks, mida tuleb võtta arvesse fondidest kaasrahastavate toimingute kindlaksmääramisel ning rakendamise erinevatel etappidel.“ Selle sätte tagamist pole kohaselt hinnatud, puudub vajalikul määral põhjendatud, uuritud, analüüsitud teadmine.
• Töötukassa saab liiga palju täidesaatva võimu ülesandeid/tuumikfunktsioone.
• Vaideõigus pole piisavalt tagatud, kuna vaidemenetluse ajal võib osalise töövõimega isik jääda ilma olulise elatusvahendita (töövõimetoetus) ja riigikohus osundab, et elatusvahenditeta isikutele ei osutata piisavat sotsiaalabi. Elatusvahendita osalise töövõimega isik võib mitte saada osta ravimeid, misläbi puudub tal juurdepääs tervisekaitsele kui põhiõigusele[4].
• Teil on võimalus anda riigikogule selge signaal, et esitatud kujul pole seadused põhiseadusega kooskõlas. Teil on õigus teostada õigusanalüüs ja tellida sõltumatu õigusanalüüs väljastpoolt. Valmisolekut selleks on väljendanud Allar Jõks. Teil on võimalus meenutada seadusandjale, et põhiseaduspärasust ja proportsionaalsust on võimalik hinnata vaid asjakohaste õiguslike ning sotsioloogiliste teadusuuringutega, mis on hetkel tegemata. Õigusriigis ei saa seadusloome ja seaduste mõju tugineda paljasõnalistele väidetele, loosungitele, uskumustele. Jõustunud seaduse muutmise vajadus ei tohi PS mõtte kohaselt saada reegliks ja olla ettenähtav paratamatus (hetkel on nii), vaid peab olema erand. Kui seadusandja Teiega ei nõustu, peab vajadusel riigikohtul olema võimalik hinnata seaduste põhiseaduspärasust ja riigikohtul peab olema võimalik võtta seisukoht eelnõude sisu ja menetluse põhiseaduspärasuse ning 100 000 puudega ja osalise ning täieliku töövõimega inimeste õiguste piisava ja kohase kaitstuse osas PS § 28 lg 4 tuleneva kõrgendatud hoolsuse kontekstis.
• Välja kuulutamata korral annate riigikogule seaduste tagasi saatmisega võimaluse osundatud vead parandada või nende osas seisukoht võtta. Juhul, kui Teil puudub võimalus põhjaliku õigusanalüüsi tegemiseks ja seadusandja või täidesaatev võim keeldub seda tegemast, annate väljakuulutamata jätmisega lisaks seadusandjale ning meile võimaluse koguda rahalisi vahendeid õigusanalüüsi teostamiseks. Praegu, üleriigilise annetuskampaaniata, meil need vahendid puuduvad, sest puudega inimeste organisatsioonide liikmed pole jõukad. Loodame riigi abile sõltumatute teadusuuringute tellimisel (Allar Jõks vm õigusteaduslik ekspertanalüüs, Saar Poll, Praxis vm sotsiaalmajanduslik teadusanalüüs)
• Euroopa Sotsiaalharta, ÜRO PIK jt rahvusvaheliste siduvate aktide asjakohaseid sätteid pole ajapuudusel analüüsitud, seega antud analüüs ei pretendeeri õiguslikule tõele. Küll aga saame viidata riigikohtu 5. mai 2014 otsus nr 3-4-1-67-13, mille järgi tänases õiguslikus ja sotsiaalsetes oludes ei täida riik sotsiaalhartat ning ÜRO PIK artikkel 31-le, mis on Eestile siduv ja kohustab koguma asjakohast teavet, k.a statistilised ja uuringuandmed, mis võimaldavad sõnastada ja ellu rakendada konventsiooni jõustamiseks vajalikku poliitikat.[5]

Seaduslikkuse põhimõtte järgimine ja riigifunktsiooni delegeerimine mõnele riigist alamal seisvale avalik-õiguslikule juriidilisele isikule (PS § 3).
1. Õiguspärase ootuse põhimõte.

• Eelnõu algataja on vastuolus HÕNTE § 1 lõikega 1 ja jätnud esitamata vastuvõetud seaduse eelnõu ettevalmistaja väljatöötamiskavatsuse ega töövõimereformi eelnõu(de) õiguslikke valikuid kajastav(ad) kontseptsioon(id), mida sätestab HÕNTE § 1 lg 3. Samuti pole selgitatud, millisele HÕNTE § 1 lg 2 alapunktile tuginedes on väljatöötamiskavatsuse puudumine lubatav.

• Väljatöötamiskavatsus, kontseptsioonid ja kavandatava õigusakti sotsiaalsete ja õiguslike mõjude esitamine haldusorganitele kooskõlastamiseks, aga ka avalikkusele, puudutatud isikutele ja seadusandjale kättesaadavaks tegemine teenib eesmärki, et nii on võimalik aru saada, mida kavandatakse (eesmärk, lahendust vajav probleem, võimalikud lahendused jne), et tõhusalt kaasa rääkida ja tulemuslikult kavandada oma osalemist kaasamisprotsessis. Olulisust näitab ka asjaolu, et HÕNTE piirab väljatöötamiskavatsuse esitamata jätmise õigust suletud nimekirjaga § 1 lg 2. Võttes arvesse kogumis väljatöötamiskavatsuse, teadusuuringud, õiguslikud hinnangud, seletuskirjad, on võimalik hiljem tuvastada, mis oli seaduse eesmärk ja kas seadus on eesmärgi suhtes proportsionaalne ehk põhiseadusega lubatav. Vaid nii on võimalik kaitsta 100 000 inimest, keda seadus puudutab, ebaproportsionaalse seaduse ja riigivõimu omavoli eest ja kes on põhiseadusega riigi „erilise hoole all“.
• Inimestel on õigustatud ootus, et eelnõu väljatöötaja (sotsiaalministeerium) ja esitaja (Vabariigi Valitsus) järgivad halduse poolt endale kehtestatud kohustust (HÕNTE). Õiguskantsler on korduvalt viidanud, et halduse enda reeglid on talle täitmiseks kohustuslikud. Riigikogu sotsiaalkomisjon on korduvalt avalikult välja öelnud, et eelnõu on ministeeriumi poolt halvasti välja töötatud, mis on saanud võimalikuks, sest haldus pole täitnud iseenda poolt määrusega kehtestatud HÕNTE-t.

 2. Eriline hool PS § 28 lg 4 tähenduses.
PS § 28 lg 4 nimetatud riigi eriline hool puudega (ja osalise või täieliku töövõimega isikute suhtes) ei tähenda üksnes positiivset kohustust astuda samme, et puudega isik saaks teistega võrdväärselt osaleda ühiskonnas ja kohustust pakkuda selleks kohaseid toetusi ja teenuseid (õiguskantsleri tõlgendus). PS § 28 lg 4 nimetatud hoolduskohustus tähendab töövõimereformi kontekstis ka kohustust suhtuda kõrgendatud hoolsusega puudega ja osalise või puuduva töövõimega isikute osas tehtavate poliitikaotsuste ning rakendatavate meetmete tõhususse ja proportsionaalsusesse, et oleks tagatud nende seaduspärasus. Rahvas on sättega pannud haldusele topeltkontrolli ja erilise hoole kohustuse põhjusel, et puudega inimene on väga haavatav ning teda on ühiskonnast kerge välja lõigata või tekitada olukorda, kus tema hääl, abipalve, appikarje või abivajadus pole kuulda. Piisab, kui inimesele elutähtis abivahend liikumiseks või suhtlemiseks katki läheb või kõrvalabi või teenus (või rahaline toetus teenuse ostmiseks) lõpetatakse ning sisuliselt võib inimesel puududa võimalus minna toast välja, et oma õiguste rikkumisest teada anda. Õiguskantsler on viidanud – õigus tervisekaitsele on keskne põhiõigus, kuna tervise ja tervisekaitse puudumisel on inimesel võimatu kasutada oma põhiõigusi ja kanda talle pandud või tema poolt võetud kohustusi. Samasuguse kaaluga efekt saabub, kui osalise töövõimega poliitika või akti rakendumise tulemus viib tulemuseni, kus puudub tervisekaitse, abivahendi kasutamise või kõrvalabi kasutamise võimalus. Nii peab täidesaatev ja seadusandlik võim olema õiguslike, sotsiaalsete teadusuuringute varal veendunud, et sellised riskid tõenäoliselt ei realiseeru ja selleks on võetud piisavalt ja tõhusad meetmed.

3. Teadusliku mõjuanalüüsi puudumine, põhiõiguste kaitse.
3.1.    Ilma adekvaatse teadusliku mõjuanalüüsita pole võimalik otsustada, kas võetavad meetmed on proportsionaalsed ja kas riskid on piisavalt maandatud. Saar Poll[7] uuring reformi eelmõjude kohta on viidanud, et reform algses variandis oleks olnud ebaproportsionaalne, kuna poleks viinud soovitud tulemuseni, vaid vaesusriski hoopis suurendanud. Riik pole testinud ei uut hindamissüsteemi ja teaduslike õigus- jm mõjuanalüüsideta ei ole võimalik hinnata, kas seaduseelnõudes tehtud muudatused on piisavad riskide maandamiseks. Puudega inimeste poolt tehtud ettepanekud pole kindlasti teadusanalüüs, sest puudega inimeste esindusorganisatsioonidel pole rahalisi vahendeid uuringute tellimiseks. Kuni pole uuringuid, mis võimaldaks hinnata kas seadus on proportsionaalne ja täidab püstitatud eesmärki, ei tohi see jõustuda. Seadus, mis ilmselgelt ei pruugi piisava kindlusega täita eesmärki, milleks ta on jõustatud, on põhiseadusega vastuolus ja ei tohi kunagi kehtima hakata.

3.2.    Riigikontroll on oma 6.11.2014 ettekandes riigikogule välja toonud, et valideerimata metoodika[8] võib kaasa tuua ulatuslikult puudega isikute põhiõiguste rikkumisi – see aga on vastuolus seaduste eesmärgiga, PS § 28 lg 4-ga ja võib tuua kaasa tervist kahjustavat stressi ja vähendada puuetega ja osalise või puuduva töövõimega inimeste võimet töötada[9].

3.3.    Täidesaatev võim ei ole sisuliselt analüüsinud, millise skeemiga oleks reform jätkusuutlik ja kas süsteem suudab välja kanda kulud peale EL vahendite lõppemist. Riigikontroll on viidanud, et vastava sisulise debati ja analüüsi puudumine on vastutustundmatu[10]. Puudub analüüs, kuidas töötukassa suudab katta uute töötajate palgakulu ja kas töötuskindlustusmakse kogumise eesmärgiks saab pidada näiteks puuduva töövõime hindamise kulu või peaks osalist ja puuduvat töövõimet siiski hindama sotsiaalkindlustusamet. Kuigi iga seadust ja poliitikat saab ja võib muuta, ei peaks muutmisvajadus olema eelduslik ja seadusandja peab vastu võtma seaduse, mis eelduslikult muutmist ei vaja, arvestades kui lihtsalt hirmutatav ja tundlik muutustele on puudega, osalise ja puuduva töövõimega inimene (sellest tulenevalt ka PS § 28 lg 4). Mõistlikke vigu on võimalik vältida vaid piisavalt põhjalike analüüside ja ettevalmistustega. Ühendkuningriigid näiteks lükkasid edasi reformi rakendumise, kuna seda polnud piisavalt testitud[11].

3.4.    Parlament peab veenduma teadusuuringute varal, et meetmed ja muutused toimuvad. Parlament peab enne eelnõude jõustamist mõistlikult veenduma teadusuuringute, mitte paljasõnaliste väidete ja unistuste varal veenduma, et seadused täidavad eesmärki ja on proportsionaalsed.

4. EL rahastusest reformile ilma jäämine, kui reformi kiiresti ei jõustata ja võetakse piisavalt aega seaduse mõjusid, riskide maandamist ning meetmete proportsionaalust analüüsida.
Väide pole millegagi tõendatud, valitsus ei ole näidanud ühtki Euroopa komisjoni seisukohta, arutelu/läbirääkimist, kus komisjoni esindajaga oleks sellest siduvalt räägitud, õigusakti või lepingut, kust seda saaks üheselt järeldada. Eesti riik pole näidanud, et ta on küsinud komisjonilt jõustamiseks lisaaega ja pole seda saanud. Leping Eesti riigi ja Euroopa Komisjoniga seab eesmärgiks tõhusa töövõimereformi, kuid seda eesmärki pole võimalik tagada ega analüüsida ilma piisava mõjuanalüüsi ja ettevalmistuseta. Tõendamata ähvardus EL vahendite kadumisest ei õigusta seega õigusriigis ebaproportsionaalse reformi jõustamist, kui leiab tuvastamist vastuolu põhiseadusega.

5. Proportsionaalsus[12].
5.1.      Vastuvõetud eelnõudega sätestatud meetmete proportsionaalsust eesmärgi suhtes pole võimalik analüüsida, kui seadusloome on läbi viidud selliselt, et puuduvad väljatöötamiskavatsused, asjakohased uuringud, mis kinnitaksid, et eelnõud on teise lugemise lõppemisel piisavalt paranenud.  Saar Poll uuring selgelt toob esile, et reform ei saa õnnestuda ja täita eesmärki, sama on välja toonud töötukassa ja riigikogu sotsiaalkomisjon on avalikult kinnitanud riigikokku jõudnud eelnõude ebasobivust ning komisjoni madalat võimekust tegeleda eelnõudega nii selles mahus, nagu see eeldaks. Väited, et eelnõud on nüüd eesmärgipärased ja proportsionaalsed, on analüüsimata, tõendamata ja paljasõnalised. 100 000 isiku põhiõigusi mõjutav seadusloome ei saa olla põhiseaduslikult läbi viidud, kui selle tõhusust pole teaduslikult ja õiguslikult piisava põhjalikkusega analüüsitud. President, õiguskantsler ja kohtud ei saa piisava kindlusega tuvastada, et seadused on tõhusad ja proportsionaalsed. Põhiõiguste kaitsmiseks tuleb eeldada riivet, sest kogumis pole seaduse väljatöötaja ja seadusandja rakendanud puudega isikute suhtes poliitika väljatöötamisel piisavat põhjalikkust ja hoolsuskohustust. Seadused on jõustatud ilma piisava analüüsita, testimiseta ja elementaarse mõistmiseta, kuidas see rakendub. Rakendusaktide väljatöötamine on võtmetähtsusega, kuid on jäetud valimisaastale.

5.2.      Eelnõude eesmärgiks on toodud puudega inimeste tööhõive suurendamine ja toetuste süsteemi loomine, mis paremini soodustab puudega inimeste töötamist ning petturite leidmise kaudu pensionäride arvu vähendamist. Eesti Patsientide Esindusühing on riigikogu liikmetele saadetud kirjas (vt Lisa 2.pdf) selgelt näidanud, kuidas OECD raporti alusel ollakse Eesti puudega inimeste toetussüsteemiga pigem rahul ega nähta seda töötamist takistava tegurina. Veelgi enam, analüüsitud riikide hulgas on Eesti puudega ja osalise või täieliku töövõimega isikute tööga hõivatus suisa kolmandal kohal. Teiste riikide võrdluses saab viidata, et enam väga palju kõrgemaks see tänases töökohtade ja demograafilises olukorras tõusta ei saaks. Rahvaloendus näitas, et eestlased ongi oodatust haigemad. Riigikontroll tõi välja, et terviseennetusega tegelemata töövõimetute hulk ei vähene. Ajateenistusse kutsutavate noormeeste hulk, kes tervislikel põhjustel teenistusest vabastatakse, näitab Eesti meeste kehva tervist ning tervise edendamise ja profülaktiliste tegevusteta tervisekäitumise parandamiseks areneb vanusega ka neil noortel puue või osaline töövõime (vananedes tervis iseenesest ei parane). Samuti ei saa oluliselt väheneda pensionäride hulk, isegi kui töötukassa töötajate hulka kolmekordistada, sest suurem osa pensionäridest on vanaduspensionärid, kes on ikka vanad, hinda kuidas tahad. Pigem on vaja suurendada läbi tervise edendamise tervena elatud aastaid, et ka eakam inimene saaks osaleda elukestvas õppes ja töötada surmani.

5.3.      Riigikogu pole suutnud jõustada põhiseaduspäraseid apteegiteenuse piiranguid tähtaegselt, kuid usub suutvat vastavad aktid enne eelnõude jõustumist välja töötada valimisaastal[13]. Selline usk on põhjendamatu ja võib potentsiaalselt tekitada 100 000 puudega inimese õiguste riive määral, mis pole õigustatud ja mida on ebamõistlikult kulukas ning keeruline ära hoida, kui seadus jõustub.

5.4.      Ei ole võimalik ära hoida, kompenseerida või tagasi pöörata ebakindlust ja hirmu puudega isikute ning osalise ja puuduva töövõimega isikute hulgas, kui riigikogu ei suuda õigeaegselt muid seadusi menetleda, jõustada või viivitab reformile oluliste eelduste loomisega või oluliste testimiste ja analüüside puudumiste tõttu ei suudeta rakendada akte viisil, mis tagab põhiõigused. Seda on juhtunud nii Ungaris kui Suurbritannias ja puuduvad analüüsid, mis näitaks, mis väldivad nende riivete kordumist Eestis.

6. Riigifunktsiooni delegeerimine mõnele riigist alamal seisvale avalik-õiguslikule juriidilisele isikule.
6.1.      Asjakohane on püstitada küsimus, kas osalist või puuduvat töövõimet saab ja tohib hinnata töötukassa või tuleks seda hinnata tuumikülesandena, mida põhiseaduse järgi peab enamasti täitma riik ise ning ainult erandjuhul võib selle delegeerida mõnele riigist alamal seisvale avalik-õiguslikule juriidilisele isikule. Seega peab olema põhjalikult kaalutud, miks on just töötukassa sobivaim hindama töövõime puudumist ja miks on see eesmärgi saavutamiseks eelistatum näiteks sotsiaalkindlustusametist, mis täidesaatva võimu otsese osana oleks paremini kontrollitav ja järelevalvatav[14].

6.2.      Tuumikülesanded on need ülesanded, „mida on põhiseaduse mõtte kohaselt kohustatud täitma riigivõim”[15]. Riigivõim on kohustatud valvama puudega isikute põhiõiguste ja õiguse seadusele ning korrale tagamise üle, sest vaid tõhusa järelevalve ja kontrollivõimaluse olemasolul saab puudega isik olla ka tegelikult riigi ja KOV erilise hoole all selliselt, et tema õigus eneseteostusele ja liikumisvabadusele on tagatud. Nii võib argumenteerida, et PS § 28 lg 4 mõtte kohaselt peab puudega isikute osalise või puuduva töövõime määramine olema põhiseaduse mõtte kohaselt selline tuumikülesanne, mida peab täitma riigivõim. Seejuures võib sotsiaalkindlustusameti ehk riigivõimu poolt tuvastatud osaline või puuduv töövõime olla jätkuvalt legitiimseks aluseks töötukassalt teenuse või toetuse saamisel, kuid selle teenuse või toetuse vajaduse hindamine ei peaks olema sellises ulatuses lisagarantiidega töötukassa, kui riigist alamal seisva avalik-õigusliku juriidilisele isiku otsustuspädevuses. See võib ülekaalukalt piirata puudega isiku võimalusi ühiskonnas osaleda, ravimeid osta, puude ja töövõimekao tõttu vajalike teenuste eest tasuda jne. Kui toetuse või teenuse peatamine võrdub isiku võimetusega voodist väljuda abivahendi ja teenuse puudumise tõttu, suhelda välismaailmaga viipekeeletõlgi puudumise tõttu, on tegu sisuliselt karistusliku meetmega, kus isik on maailmast ära lõigatud ja koduarestis, kus riik peab eriliselt pingutama, et tema põhiõigused oleks jätkuvalt tagatud.

6.3.      Samale seisukohale on asunud Eesti Maksumaksjate Liit, kes leidis, et tuleks teha õiguslik analüüs, kas töötukassa saab eraldiseisva juriidilise isikuna jätkata, kui ta saab sellise hulga täidesaatva võimu ülesandeid. Sellist analüüsi teadaolevalt tehtud pole.
6.4.      Täiendav küsimus tekib, kas on õiguspärane kasutada töötuskindlustusmaksega kogutud raha eesmärkide täitmiseks, milleks ta kogutud ei ole (puuduva töövõime tuvastamiseks). Kindlasti on põhjendatud tööturuteenuste ja -toetuste (sh töövõimetoetuse kui uue toetusliigi) pakkumine sotsiaalkindlustusmaksega kogutud vahenditest endistele töövõimetuspensionäridele, kellest on saanud „töötud“ seadusandja poliitilise tahte tulemusel. Kuid maksu kogumise eesmärgiga ei pruugi olla kooskõlas toetusevajaduse kõrval ka töövõime hindamine. Ebaselgeks jääb, kas selline hindamine (kui riigi tuumikfunktsioon) peaks olema tasutud riigieelarvest töötuskindlustusmakse asemel ja kas on hindamist vajalik töötukassale delegeerida. Töötukassa töötajate arv kahekordistub reformist lisanduvate töötute tõttu ja nende palgad tulevad töötuskindlustusmakse vahenditest. Selline hindamine töötuskindlustusmaksest ei pruugi olla kooskõlas tööandjate ja töövõtjate õigustatud ootusega, et vahendid kuluvad tööturuteenuste pakkumiseks. Töötukassa ametnikud ei peaks sellisel määral tegelema töötute terviseandmete töötlemisega ja toetuse maksmise peatamiseks otsuste tegemisega, kuna pole esitatud koheselt „olulist põhjust tööotsimiskava järgimata jätmisel“.

7. Osalise või puuduva töövõimega isiku kaitse riigivõimu omavoli eest (PS § 13 lg 2 koosmõjus PS § 28 lg 4).
7.1.      Eelnevalt viitasime riigikontrolli murele valideerimata süsteemi pärast, mis võivad viia vaiete hulga kasvamisele, mida puudega inimeste suhtes hoolas haldus peaks vältima. Antud eelnõudes puudub täiendav kaitse, et toetus ei kaoks, kui isik näiteks vaidlustab oma määramise otsuse või toetuse maksmise lõpetamise, kuna pole esitatud „olulist põhjust tööotsimiskava järgimata jätmisel“. Ühendkuningriigi juhtumid näitavad ilmekalt, mida võib kaasa tuua toetuse lõpetamine vaidemenetluse ajal[16].

7.2.      Olulise põhjuse esitamata jätmine on üheks töövõimetoetuse maksmise peatamise aluseks, mida aga tingimata ei eeldata. On ebaselge, kuidas haldusorgan hakkab sätet tõlgendama ja kui põhjalikult peab ta tegema pingutusi olulise põhjuse puudumise veendumisel enne, kui toetus peatatakse. Kui piisab nt telefonitsi mitte vastamisest, siis võib see viia tagajärjeni, kus osalise töövõimega isik haigestudes ja olles ajutiselt võimetu olulisest põhjusest – haigestumisest - teadaandmiseks, võib avastada, et töövõimetoetus on peatatud „olulise põhjuse“ mitteteatamise tõttu ning tal puudub raha ravimite ostmiseks (õigus tervisekaitsele). Ka ei pruugi KOV toimetulekutoetuse menetlus olla riski maandamiseks piisavalt kiire. Vaidemenetlus ja kohtulik kontroll võtavad aega ja isik võib kogu selle aja olla toetuseta. Eelnevalt selgitasime punktis 2 (eriline hool), mis võib abi, teenuseid ja abivahendeid vajavale osalise või puuduva töövõimega isikule tähendada nendest teenustest vaide- või kohtumenetluse ajaks ilma jäämine. Või toetusest ilma jäämine, mis võimaldab neid elutähtsaid teenuseid ise osta. Pension säilis isikul kuni 5 aastat ja ametnikul puudus õigus olulist põhjust tuvastamata  pension peatada. Pensioni peatamiseks tuli tuvastada, et pensioni maksmiseks on alus ära langenud, samuti jätkati vaide korral pensioni maksmist, mis andis isikule oluliselt kindlama garantii riigi omavoli vastu.

7.3.      Töötukassa senine praktika analoogia põhjal kinnitab, et olulist põhjust võidakse eelkirjeldatud viisil tuvastada, kui seadusandja ei sea selgemat kohustust haldusele  olulist põhjust selgitada ega nõua kõrgendatud hoolsuskohustust enne töövõimetoetuse maksmise lõpetamist. Seda tõendab 03.11.2014 vaideotsus nr TA14-0118945 (vt Lisa 3.pdf), millega töötukassa tunnistas oma 06.10.2014 otsuse nr TA14-0108928 töötuna arveleoleku lõpetamise kohta (TTTS § 7 lg 1 p 1 alusel, mis nägi ette, et töötuna arvelolek lõpetatakse, kui isik ei esita olulist põhjust) algusest peale kehtetuks. Oma olemuselt on säte karistusliku iseloomuga neile inimestele, kes tahtlikult jätavad tööotsimiskava täitmata ja ei ilmu põhjuseta kohtumisele ja sätte eesmärk on suunata inimest õiguskuulekale käitumisele. Vaideotsuses viitab, et puudega inimene ei andnud õigeaegselt piisavalt infot.Sarnaste juhtumitega peab töötukassa silmitsi seisma ka edaspidi, kus osalise töövõimega isik ei pruugi ka ise õigusnõustamiseta teada, et tal oli oluline põhjus. Inimene ei tulnud selle peale, et mainida, et unustamise põhjustas automaatmeeldetuletuse hilinemine koosmõjus olulise inimese matusega[17]. Õiguskantsler on korduvalt viidanud, et vaidemenetlus tuleb viia läbi viisil, mis ei eelda õigusteaduslikke teadmisi osalise töövõimega isikult (kes võib olla valudes ja rohtude mõju all), vaid tema suhtes tuleb haldusorganil rakendada tõhusalt uurimispõhimõtet, mida aga antud juhul ei tehtud. On veel mitmeid kaasuseid, kus puudega isikute osas ei rakendatud uurimiskohustust enne nende osas koormava negatiivse otsuse tegemist, aga enamikel juhtudel puudega isikud otsust ei vaidlusta ja seetõttu need ei kajastu statistikas. Seadus iseeneses ei muuda töötukassa praktikaid, kui probleemkohti pole õiguslikult ja teaduslikult piisavalt analüüsitud[18].

7.4.      Riigikohus on nentinud, et põhiõiguste tagamiseks ja seadusele ning korrale õiguse tagamiseks on riigikogu lai volituse piir teatud tingimustel piiratud. Põhiõiguste tagamisel võib olla põhjendatud, et riigikogu peab põhiõiguste kaitseks teatud meetmeid ise kehtestama (nt toimetulekuraskuste vältimiseks täiendavad garantiid vaidemenetluse ajaks, sh toetuse säilimine, et puudega ja osalise või puuduva töövõimega isikul säiliks selge ja ühene võimalus oma õigusi praktikas kaitsta ka siis, kui ta on erilistes raskustes, sh vältimatu ravimikulu, teenuse või abivahendi rendi omaosalus jne)[19]. Vaid nii on riik hoolsalt täitnud puudega isikute õigust korraldusele ja menetlusele vähemalt samavõrra, nagu oli see õiguskindlamalt kaitstud töövõimetuspensioni saajana (saamisõigust eeldati kuni vastupidise tõendamiseni ja vaidemenetluse lõpuni).

8. Õigusliku ja sotsiaalse olustiku arvestamine seaduse ja eesmärgi legitiimsust analüüsides.
8.1.      Õigus ennast riigi omavoli vastu kaitsta (kaebeõigus vaidemenetluses ja kohtumenetluses) on põhiseaduslik garantii, mis tagab õigusriigis põhiõiguste kaitse kõigi jaoks. Riigikohus on leidnud, et põhiseaduspärasuse hindamisel saab arvesse võtta teatavatel tingimustel ka õiguslikku ja sotsiaalset olustikku, milles seadus toimima hakkab, kui selle tagajärjeks oleks olulise põhiseadusliku õiguse ebaproportsionaalne piiramine[20]. Kaebe- ja kaitseõigus on samasugune kõigile tagatud õigus nagu õigus osaleda valimistel valitava ja valijana. Kindlasti pole välistatud töövõimetuspensioni või töövõimetoetuse maksmise lõpetamine või enammakstud toetuse tagasinõudmine, kui haldusorgan tuvastas menetluse, vaidemenetluse või kohtumenetluse korras, et selleks on selge alus ja kui tulemus tagab võimaluse vaidemenetluses osaleda.

8.2.      Tänane õiguslik ja sotsiaalne olukord ning KOV-de nõrk võimekus kogumis analüüside ja testide puudumisega, millele viitas riigikontroll ning valimiseelne olukord, riigikogu võimetus viimase aja praktika alusel keeruliste teemadega tegeleda, võivad tõenäoliselt viia oma mõjult puudega inimeste õiguste liigsele piiramisele, mida töövõimetuspension on seni turvavõrguna vältinud, kuna pensioni lõpetamise aluseid  on haldusorgan pidanud oluliselt rohkem tõendama, kui see saab olema töövõimetoetuse puhul. Sisuliselt võib puudega osalise töövõimega isik jääda kehtestatava regulatsiooni tulemusel vaidemenetluse ajal elatusvahenditeta.

8.3.      Õiguskantsler on korduvalt sedastanud, et kohustused  kodaniku põhiõigusi tagada on riigil, st kui omavalitsus ei suuda, läheb kohustus riigile. Senini on aga segane, kuidas see saab toimida. Seadustega tekitatakse olukord, kui töövõimetoetuse peatamisel, vaidemenetluse käigus, sõltub isiku heaolu vaid sellest, kas ta suudab saada õigeaegselt toimetulekutoetust või mitte, kui võimekas on tema KOV[21]. Riigikohus sedastas, et „õiguslikke piiranguid, mis muudavad põhiõiguse riigi abile puuduse korral lünklikuks või teevad abi taotlemise ja saamise ebamõistlikult raskeks, hinnata kui Eesti Vabariigi põhikorra tuuma puudutavat küsimust“ ning et „Eesti olukord ei ole kooskõlas Euroopa Sotsiaalharta art 13 lg 1 nõuetega, kuna elatusvahenditeta isikutele ei osutata piisavat sotsiaalabi.“[22].

9. Ebamõistlikult kiire jõustumisaeg.
9.1.      Pole mõistlikult usutav, et haldus suudab kõik need meetmete tõhusaks rakendamiseks vajalikud puudused enne reformiseaduste jõustumist (01.01.2016) kõrvaldada olukorras, kus vahepeal on valimised, seejärel suvepuhkus ning ees seismas pingeline apteegipiirangute arutelu. Adekvaatse analüüsita luuakse olukord, kus meetmed jõustunud seaduses võivad olla muutusteta ebaproportsionaalsed ja rikkuda puudega isikute õigusi õigusriigis, suurendades vaiete hulka, nagu riigikontroll viitas. Riigikogu demonstreeris ajapuudusele ja kompetentsi puudusele viidates suutmatust ka põhiseadusvastaste apteegipiirangute taaskehtestamisega, kus avalikult tunnistati, et seadusandja oskused ja võimekus jäid väheseks – nagu on tunnistatud töövõimereformi puhul.

9.2.      Seadusandja peab jätma endale mõistliku aja puuduvad aktid luua, vastasel juhul seatakse ohtu akti eesmärgipärane rakendamine ja kodanike õigus ettenähtavale õigusele. Kodanik peab olema mõistlikult veendunud, et aktid on objektiivselt  võimalik õigeaegselt vastu võtta ja õiguse rakendumine on talle ettenähtav. Selline jõustumistähtaeg, arvestades valimisaega ja ees seisvaid valikuid, ei saa mõistlikult realiseeruda ja seadusandja peab kehtestama mõistliku jõustumistähtaja. See on vajalik, et puuduks ülekaalukas oht aktide mitte jõustumisele või ei tekiks ülemäärast hirmu selle ees, et lubatud aktid ei jõustu. Kui seaduste eesmärkide täitmiseks on vaja kolmandat seadust (nt sotsiaalteenuste standardid), siis on seadusandjal võimalik siduda seaduste jõustumine või mõne selle olulise sätte jõustumine nimetatud seaduse jõustumisega, juhul kui uus seadus on vältimatult vajalik säte Teie ees oleva seaduse mõne sätte rakendamisel. See tagaks, et säte saab õigusjõu vaid siis, kui eeldusi loov seadus on jõustunud ja annaks puudega isikutele piisava õiguskindluse PS § 28 lg 4 kontekstis. Lisaks suurendaks säte tõenäosust, et parlament, kui ta soovib seaduse või sätte jõustamist, võtab tähtaegselt ja põhiseaduspäraselt vastu ka lisaseadused, mille jõustumisega need on vältimatult ja eelduslikult seotud. Täna pole seadusandja seda teinud.

10. Võimalik vastuolu EL õigusega.
10.1.    Eelnõu 693 SE-ga lisatavat § 1163. Nõuded abivahendi müüjale või üürijale lõige 2 näeb ette „Abivahendi müüja või üürija peab tagama ettevõtte igas müügipunktis vähemalt ühe spetsialisti olemasolu, kellele on kutseseaduse alusel välja antud abivahendi spetsialisti kutse.“ Säte ei näe ette erandit, näiteks kui müüja tegutseb teise EL liikmesriigi territooriumil. Oleks ebamõistlik eeldada, et teise liikmesriigi ettevõtjale oleks välja antud Eesti kutseseaduse alusel antud kutse, piisaks sellest, kui haldusorgan mõistlikult veendub, et nimetatud ettevõte omab piisavat kompetentsi abivahendeid müüa, hinnata, nõustada jne. Seda asjaolu on näiteks võimalik hinnata läbi selle, et asukohariik lubab abivahendifirmal tegutseda, on seda tunnustanud ja veendunud firma teenuse kvaliteedis. Sel juhul on põhjendatud eeldada, et seda firmat tunnustatakse ka Eestis. Kuigi kutseseaduse § 4 lg 2 kohaselt [23] on erinevates riikides kutsed võrreldavad ja peaksid kehtima ainult siseriiklikult, tuleb analüüsida, kas selle sätte rakendamine ei hakka tegelikult või potentsiaalselt, otseselt või kaudselt liigselt piirama EL konkurentsi ja tarbija õigust valida vabalt tema arvates parima hinna ja kvaliteedi suhtega toode. Seda eelkõige, kuna § 1162 lg 2 sätestab selgelt, et sotsiaalkindlustusametil on õigus sõlmida leping ainult selliste ettevõtetega, kes vastavad § 1163 nõuetele[24]. Õiguslikult on meile ebaselge ja puudub garantii, et piirang kehtib vaid siseriiklikult, sest abivahendi spetsialisti kutset tõendavat dokumenti Saksamaa, Suurbritannia, Rootsi ja Soome ettevõttel ei ole. Juhtivkomisjoni esindaja (vt Lisa 4.pdf) on selgitanud, et probleemi ei ole.

10.2.    Eelnõu näeb ette, et inimene võib osta piirhinnast kallima tehnilise abivahendi, makstes ise juurde ja sel juhul riik võtab kohustuse maksmise üle osaliselt. Abivahend jääb riigi omandisse ja antakse tasuta kasutusse ka juhul, kui abivahendit saama õigustatud isik maksab ise juurde kallimale abivahendile. Kuidas on õigustatud omandisuhte üleminek täielikult riigile ka juhul, kui isik on piirhinda ületavale osale ise juurde maksnud? Kas riive puudega isiku omandisse on õigustatud? Lisaks on seni abivahendid, mis jäävad töötukassa omandisse, soetatud riigihangetega, nüüd aga ei ole hankemenetlust ette nähtud. Riik soetab vara, mis jääb riigi (sotsiaalkindlustusameti), mitte selle kasutaja omandisse. Näeme siin mitmeid õiguslikke probleeme, mis vajaksid analüüsimist spetsialistide poolt.

10.3.    Täna ostab töötukassa puudega töötajale tööga seoses vajamineva abivahendi üle, andes selle siis tööandjale või töötajale tasuta kasutusse. Sel juhul hangib töötukassa abivahendi riigihankega ja abivahend jääb töötukassa omandisse. See pole aga sama olukord, kui sotsiaalkindlustusamet tasub osa kallima abivahendi hinnast ja õigustatud kodanik teise osa, kuid omandisuhe ei lähe jagamisele riigi ja isiku vahel. Nii tekib riigil õigus abivahend isiku käest ära võtta? Seda küsimust pole kirja autorid jõudnud analüüsida, kuid säte peaks olema üles ehitatud nii, et abivahend läheb küll õigustatud isiku omandisse, kuid riigil (sotsiaalkindlustusametil) tekib õigus isiku surma korral või isiku soovil (abivahendi kasutusest loobumisel) abivahend tagasi võtta (makstes isikule amortisatsiooni jääkmaksumuse) või saada abivahend tagasi enda omandisse, kui riik tasus soetusmaksumuse 100%. Selline piirang oleks õigustatud, jättes siiski isikule õiguse ise otsustada, kas soovib abivahendit kasutada või mitte. Kui see nii on ka täna, vabandame, küsimus jääb meile segaseks. Miks saab siin osta abivahendi ja riigi omandusse jätta riigihanketa ja kas see ei anna riigile liigset sekkumisõigust? Kas on välistatud, et abivahendit ei saa inimeselt „ära võtta“ ajal, kui ta on deklareerinud, et ta seda vajab ja kasutab? Kas riik omanikuna võtab üle ka abivahendi remondi ja kas kasutaja saab riigi omanduses olevat abivahendit tasuta kasutades olla osaline otsustamises, kas mõistlikum on parandada või asendada?

Austatud president Ilves!
Juhime täiendavalt Teie tähelepanu murettekitavatele suundumustele Eesti seadusloomes. Kuigi õigusteooria kohaselt ei tohiks ükski seadus, mis eesmärki ei täida ja mille osas vastav analüüs ei kõrvalda piisaval määral kahtlust, et seadus on ebaproportsionaalne, jõustuda. Näeme ohtlikult palju meetmeid ja õigusnorme, mida pole piisavalt analüüsitud. 100 000 „erilise hoole all“ oleva inimese elu ja tervis ei ole mänguasi. Seadusandja ei saa eeldada, et ainuüksi asjaolu, et midagi seaduses üldsõnaliselt deklareeritakse, paneb inimesed sellest selliselt aru saama, täitma ja rakendama nagu seadusandja analüüsi teostamata eeldanud on. Kohast ja proportsionaalset meedet tuleb analüüsida, riskikohti tuleb välistada, mitte sisse jätta. Analüüs tähendab ka seda, et akti väljatöötaja omab piisavat ja mõistlikku arusaama, kuidas akt saab jõustudes rakenduda ilma põhiõigusi riivamata. Ka riigikontroll soovitab teiste riikide vigu vältida, mitte korrata.
Kui akti väljatöötaja oleks korrakaitseseaduse avalikku korda ja alkoholi tarbimist avalikus kohas piisavalt sotsioloogiliselt ja õiguslikult analüüsinud ning arvestanud, oleks ta tõenäoliselt saanud adekvaatse pildi, kuidas rahvas hakkab sätet tõlgendama ja poleks pidanud sätet skandaali saatel muutma. Meie hinnangul korratakse viga nüüd töövõimereformiga ja kui sellise käitumise põhiseadusvastasusest seadusandjale märku ei anta, siis juurdub selline seadusloome tava, kus seadusandja eirab analüüside puudulikkust ja väljatöötamiskavatsuste puudumist ning jõustab eelnõud, mis ei peaks kunagi jõustuma.

Ei ole ühtegi mõistlikku põhjust, miks ei peaks kuulama sihtrühmi, riigikontrolli, OECD-d jt ning enne seaduse vastuvõtmist testima metoodikaid ja tegema analüüsi, mis kinnitaks või lükkaks ümber paljasõnalise väite, et seaduseelnõud on teise lugemisega saanud nii palju paremaks, et Saar Poll uuringu ohukohad ei rakendu ja seadus täidab eesmärki, milleks ta vastu võeti. Väidame objektiivsetele faktidele tuginedes, et täna ei tea keegi, kas meetmed on proportsionaalsed ja mis 100 000 inimesega juhtuma hakkab. Täidesaatev võim on väitnud, et Suurbritannia[25] ja Ungari[26] hoiatavad näited meil ei rakendu või et töötukassa hoiatav praktika seni puudega inimeste teenuste pakkumisel reformi tulemusel muutub[27], aga puuduvad analüüsid, mis seda kinnitaks või ümber lükkaks, on vaid paljasõnaline tõendamata soovunelm. Töötukassa ehk seaduseelnõude rakendaja, on samuti tunnistanud, et täiesti lahendamata on eesmärgi täitmiseks elutähtis küsimus, kuidas suudavad KOV-d hoida inimesi tööl siis, kui töötukassa enam pole kohustatud aitama[28].

Probleeme tunnistas ka riigikogu oluliselt tähtsa riikliku küsimuse arutelul 6.11.2014. (Vt nt Margus Tsahkna)[29]. Töövõimetuspensionäri staatuse asendamine sisuliselt töötule makstava toetusega on just oma õiguslike garantiide osas, mida ta puudega isikule tagab, väga suur muutus ja seda ei saa teha kiirustades asjakohaste analüüsideta või uuringuid tegemata väita, et toimetulekuraskusi ei teki vaiete kasvades[30].

Härra president, kas eespool kirjeldatud kiirustav, piisavalt analüüsimata ja ettenähtava muutmisvajadusega (teadlikke vigu vältimata) seadusloome on täna Eestis põhiseaduspärane?

Loodame, et Teie abiga on puudega isikud tõepoolest riigi erilise hoole all ja selline seadusloome lõpeb. Ohud, mis on sissekodeeritud, on välditavad. Keegi meist ei ole ju reformi kui sellise vastu, vaid ebamõistliku kiirustamise, ohukohtade ignoreerimise ja asjakohaste teadusanalüüside puudumise vastu. Seadus, mille mõju ja proportsionaalsus pole mõistlikult hinnatav ja hinnatud, ei tohi õigusriigis põhiseadusevastasena jõustuda. Ka praktiliselt, mitte vaid õigusteoreetiliselt. Kogumis võivad rakendusprobleemid, omavalitsuste nõrkus ja puudega inimeste kaitstuse nõrgenemine viia tõsise ohuni nende elule ja tervisele. Juhtivkomisjoni esindajal puudusid igasugused sisulised vastused, esitati vaid usku, lootust, mis on uute ajakohaste uuringutega põhjendamata. Kord väidetakse kindlalt, et reform on hea ja jõustab palju inimesi, seejärel, et keegi ei tea, palju teenuseid tarbima ja vajama hakatakse, loodetakse, et vajajaid võiks olla hoopis vähem, et töötukassa suudaks neid hajutada, kuigi eesmärk peaks olema, et vajajad aktiviseeruvad, neid on palju ja nende saabumiseks ollakse valmis. Soovitakse konkurentsivõimet tööturul, aga puudub arusaam, kus osalise töövõimega kvalifikatsiooni vajavad inimesed hariduse saavad. Need vastukäivad sõnumid viitavad sisulise analüüsi puudumisele ja soovimatusele asjakohast analüüsi teostada. Piisava analüüsi puudumise tõttu ei suudeta kitsaskohti ja probleeme ennetada ning ette näha. Eesti vajab proaktiivsust[31].

Olete seatud selle üle vajadusel Riigikohtu abiga järelvalvama. Palume anda riigikogule võimalus oma vead parandada, analüüsida ja Riigikohtule võimalus seaduste põhiseaduspärasust hinnata.

Kutsume Teid kasutama Teile antud olulist õigust kaitsta puudega inimesi puudulikult analüüsitud seaduste eest, milleks PS § 107 koosmõjus § 28 lg 4 annab Teile selged volitused.

Oleme valmis selgitusteks Teiega kohtuma, kui seda vajalikuks peate.

Siiralt tänades,

Eesti Hooldajate Liit
Eesti Juhtkoerte Kasutajate Ühing
Eesti Kurtide Liit
Eesti Liikumispuudega Inimeste Liit
Eesti Nägemispuuetega Inimeste Keskliit
Eesti Patsientide Esindusühing
Eesti Pimekurtide Tugiliit
Eesti Puuetega Inimeste Koda
Eesti Sclerosis Multiplexi Ühingute Liit
Eesti Vaegkuuljate Liit
Erakond Eestimaa Rohelised
Juht- ja Abikoerte Kool
MTÜ Händikäpp
MTÜ Pane oma meeled proovile
Puutepunkt
Tallinna Puuetega Inimeste Koda
Terviseleht

Organisatsioonidele on toetust avaldanud Eesti Raudteelaste Ametiühing ja Eesti Pensionäride Ühenduste Liit.

Pöördumise on koostanud TTÜ Õiguse Instituudi üliõpilased Sven Kõllamets ja Andres Illak

Lisainfo:
Tiia Sihver
e-mail: tiia.sihver@gmail.com  
tel: 5383 7653