LISA 1

Sotsiaalministeerium
Gonsiori 29, Tallinn

20.03.2006

Lugupeetud minister Jaak Aab,

puuetega inimeste esindus arutas oma koosolekul 15.03.06 olukorda rehabilitatsiooniteenuse osutamisega. Otsustati juhtida sotsiaalministeeriumi tähelepanu järgmistele kitsaskohtadele, mis vajavad lahendamist:

1. Kaotada tuleb teenuseliikidele kehtestatud mahupiirangud  või neid oluliselt lõdvendada. Vajadus teenuseliigiti on erinev. Sotsiaalpsühholoogiline rehabilitatsioon on äsjainvaliidistunud inimestele ja nende peredele äärmiselt oluline, pika puudestaažiga inimestele, kes olukorraga kohanenud, muutub oluliseks füsioteraapia, mida on vaja füüsilise olukorra parandamiseks või säilitamiseks.

2. Mitmedki rehabilitatsiooniteenust osutavad asutused kasutavad rehabilitatsioonist laekuvaid vahendeid varjatult asutuse ülalpidamiseks. Asutused kasutavad vahendeid puudega inimese seisundi säilitamiseks, s.t. viivad läbi igapäevast tegevust, mida nüüd loetakse rehabilitatsiooniks. Samas tähendab rehabilitatsioon isiku iseseisva toimetuleku, sotsiaalse integratsiooni ja töötamise või tööleasumise soodustamist. Seda saaks vältida, kui plaani tegija (tavaliselt meditsiiniasutus) poleks ka teenuse osutaja, praegu plaani koostades kavandab ta endale soodsalt tööd. Kuna rehabilitatsioonimeeskonnad koosnevad enamuses meditsiini-töötajatest, kes töötavad raviasutuste juures, siis tundub, et haiglate huvi on rehabilitatsiooni näol eelkõige eelarvesse lisaraha saada.

3. Teenused keskenduvad paljuski nõustamisele, mitte otseteenusele – teenustel on piirangud ja asutused saavad pea iga jutuajamise panna nõustamise rubriiki. Hetkel kasutusel olevat rehabilitatsiooniteenuste nimekirja peaks kindlasti täiendama lähtudes puude spetsiifikast e. isiku individuaalsetest erivajadustest. Paljudel juhtudel puudub vajaliku (n. pimeda inimese toimetuleku õpetus) teenuse osutamiseks kvalifitseeritud kaader.

4. Sügava puudega inimene vajab enamasti pidevat kõrvalabi. Vajame lahendust, et täisealisel sügava puudega inimesel (nagu on lastel) oleks võimalus viibida abistajaga rehabilitatsiooni- asutuses.

5. Rehabilitatsiooniasutuses viibimise riigi poolt doteeritavat aega tuleb pikendada - 5 päeva rehabilitatsiooniks ei anna inimesele tuntavat tulemust. Inimeste maksevõime, kes enamasti elavad töövõimetuspensionist, ei võimalda osta täishinna eest teenust, mistõttu need viis päeva jäävadki inimestele laeks.

6. Rehabilitatsiooniteenust ei taotle ainult mittetöötavad puudega inimesed. Töötava puudega inimese töölt eemalejäämine (rehabilitatsiooniplaani tegemise või rehabilitatsiooniteenuse saamise ajaks) on seadusandlikult reguleerimata. Teenuse osutajalt pole võimalik saada tööandjale esitamiseks töölt puudumise kohta mingit tõendit. Põhjendus – töövõimetuslehti väljastatakse haigekassa süsteemis, rehabilitatsiooniteenus kuulub SKA haldusalasse.

7. Rehabilitatsioonimääruse kohta puudub info lihtsas ja arusaadavas keeles.

8. Puudub võimalus erinevate rehabilitatsiooniteenuste saamiseks erinevatest asutusest samaaegselt. Süsteem peab võimaldama teenuseid saada paindlikult ja kombineeritult sealt,
kus need on hõlpsamini kättesaadavad.

9. Rehabilitatsiooniteenuse osutamise õiguse üleandmine kolmandale sektorile on takerdunud liiga karmide nõuete taha teenuse osutajale. Samas on puudespetsiifiline nõustamine (n. kuidas saaks ratastoolis inimene oma kodus iseseisvalt riietumisega või tualetis käimisega hakkama) otstarbekas anda puuetega inimeste organisatsioonidele, kellel on vastav kompetents.  MTÜdel on keeruline konkureerida riiklike ja kasumit taotlevate ettevõtetega.  Baasfinantseerimine organisatsioonide haldamiseks ja arendamiseks, mis riiklikel ettevõtetel on tagatud, on puudulik. Rehabilitatsiooniteenuseid osutavad MTÜd projektipõhiselt, mis ei taga teenuse arendamiseks vajalikku stabiilsust. 

10. Rehabilitatsiooniplaanide nõue on ülereglementeeritud. Keerukad juhtumid võiksid kuuluda plaani alla (eelkõige, mis teenivad inimese sotsialiseerimise eesmärki), lihtsamatel juhtumitel võiks teenust saada perearsti või puudetõendi alusel. Praegu peab mõne üksiku toimetulekut parandava teenuse saamiseks (n. abivahend, logopeed) koostama teenuse hinda mitu korda ületava maksumusega rehabilitatsiooniplaani. Tekib tuntav ressursi kokkuhoid. Teenuse rahalisest mahust läks 2005.a. ca 44% plaanide koostamisele ja juhendamisele.

Osaliselt on kitsaskohad võimalik kõrvaldada administratiivsete ümberkorraldustega, osaliselt rahalise ressursi kokkuhoiu (rehabilitatsiooniplaanid) arvelt, samas on kindlasti vaja ette näha eelarveliste vahendite suurendamist.

Puuetega inimeste organisatsioonid on seisukohal, et igasuguste reeglite kehtestamise puhul tuleb eelkõige silmas pidada sihtgrupi huve, kelle toimetuleku parandamiseks rehabilitatsiooniteenus ongi ellu kutsutud.

Lugupidamisega
puuetega inimeste organisatsioonide nimel

Auli Lõoke, 
Eesti Puuetega Inimeste Koja projektijuht
Eesti Liikumispuudega Inimeste Liidu tegevjuht