Otse lubamatult madal on puudega inimeste kaasatus tööhõive sse , ainult - 10-12%. Keskmist Eesti puudega inimest iseloomustab madaldunud inimväärikus-minapilt: madal enesehinnang, harjumatus ja tihti oskamatus ise oma elu eest vastutada, õpitud abitus ja hirm.

Põhjuseks on ilmselgelt puudulik rehabilitatsioon, peaaegu puudub inimväärikuse taastamine. Taastusravi kontseptsiooni on sisse kirjutatud "kohanemiskoolitus", kuid mida see endast kujutab ja kuidas seda tehakse, on taastusravi tegijatele teadmata. See, kui inimesed on taastusravi või rehabilitatsioonikeskuses oma füüsilist seisu parandamas, ei tähenda veel tema inimväärikuse taastamist. (Täpsemalt LISA 2 )

On igati tervitatav, et Sotsiaalministeerium on käivitanud tööandjatele ja vahendajatele PHARE puuetega inimeste tööhõive edendamise projekti. Kuidas peavad tööhõivesse minekuks olema ette valmistatud puudega inimesed ise, kahjuks ei tea. Väga on vaja, et inglased sellel teemal puudega inimeste liitudele, PIK-idele seminare korraldaks.

Puude ga inimeste liitude kogemusel enamus puudega inimestest vajab eelkõige tugevat psühholoogilist koolitust, et madaldada õpitud abitust, taastada-tõsta oma inimväärikust ja enesehinnangut, vastutus- ning kohusetunnet. Alles siis saab minna tööle ja sinna ka jääda. Ilma selle suhteliselt kalli teenuse kergesti kättesaadavaks muutmiseta, vähemalt kõigile tööturule pürgijatele, on raske edu loota.

Puuetega inimeste paremaks kaasamiseks tööhõivesse on seadusandluses vaja teha mõningad muudatused ja täiendused:

1. Praegu loetakse puuetega inimesed tööhõiveametites "madala konkurentsivõimega" tööotsijate hulka. See on nende inimõiguste diskrimineerimine, rikutud on võrdväärsuse printsiipi. Puuetega inimeste seis avatud tööturul on vähemalt 2 korda keerulisem kui tavatöötul: lisanduvad puude poolt põhjustatud piirangud.
   Ettepanek: hakata tööhõiveametites puudega inimesi arvestama omaette tööotsijate grupina kõigi sellest tulenevate muudatustega osutatud teenuste statistikas.
   
2. Tööhõiveamet maksab praegu "madala konkurentsivõimega" tööotsijate tööleasumisel tööandjale ühe aasta jooksul tööturutoetust: esimesel poolaastal miinimumpalga ja teisel poolaastal poole miinimumpalga ulatuses. Kogemused on näidanud, et üheaastane tööturutoetuse maksmise periood jääb lühikeseks, ei võimalda puudega inimesel kindlalt uude töökeskkonda sisse elada.
   Ettepanek: pikendada tööhõiveametitest puuetega inimeste tööandjatele tööturutoetuse maksmist kahele aastale. /Leedus makstakse tööturutoetust 3 aastat/.
   
3. Praegune Töötu Sotsiaalse Kaitse seadus §3(1) sätestab töötu definitsiooni: töötu on täieliku või osalise töövõimega isik, kelle vanus on 16 aastat või üle selle kuni vanaduspensioni eani, kes on tööta ja valmis kohe tööle asuma ning otsib tööd. See välistab tööturutoetuste saamise 100% töövõime kaotusega inimestel. VEK poolt määratud 100% töövõime kaotus ei tähenda reaalselt igasuguse töö tegemise võimetust. Sageli oleks see puudega inimene võimeline mingit tööd tegema, vajades töökoha kohandamist vastavalt oma erivajadusele.
   Ettepanek: sõnastada Töötu sotsiaalse kaitse seaduse §3(1): töötu on isik, kelle vanus on 16 aastat või üle selle kuni vanaduspensionieani, kes ei tööta, on valmis kohe tööle asuma ning otsib tööd.
   
4. Sotsiaalmaksuseaduse §6 lg.1 p.5 alusel sätestatud riigi poolne sotsiaalmaksu tasumine töötaja palgalt või muudelt tasudelt, kelle töövõime kadu on 40% või enam, 700 kr. eest, ei ole käesoleval ajal enam tööandja jaoks motiveeriv soodustus ega soosi puuetega inimeste töölevõtmist
   Ettepanek: tasuda riigi poolt sotsiaalmaks kogu töötajatele makstavalt palgalt (või vähemalt miinimumpalgalt) sotsiaalministri poolt koostatud nimekirja kantud äriühingu, mittetulundusühingu või sihtasutuse töötaja eest, kelle töövõime kaotus on 40% või enam.
   
5. Töölepinguseaduse §10 (2) on vastuolus, seega diskrimineeriv "puudega inimestele puudest või tervislikust seisundist tulenevalt sobiva töö- ja puhkereziimi võimaldamine".
   Ettepanek : lisada TLS §10 (2) loetellu p.5) puudega inimestele puudest või tervislikust seisundist tulenevalt sobiva töö- ja puhkereziimi võimaldamine .
   
6. Kohalikes tööhõivetalitustes on vajadus spetsialistide järele, kes on kursis puudega inimeste probleemide spetsiifikaga ning neid puudutava seadusandlusega. Spetsialist tööhõiveametis õigustab end rohkem, kui jätta töölenõustamine vaid rehabilitatsiooniasutuste juurde.
   Ettepanek: luua kohalikesse tööhõiveametitesse puudega inimeste töölenõustaja ametikoht (soovitavalt töötaksid nõustajatena puudega inimesed).
   
7. Paljudel puudega inimestel ei ole oma puude tõttu võimalik täiskoormusega töötada. Ka osalise ajaga töötamine on nii riigile kui ka puudega inimesele tulusam kui vaid pensionist ülalpidamine. See aitab tõsta puudega inimeste eneseväärikust ning kaaskodanike lugupidamist nende vastu, väldib õpitud abituse tekkimist, suurendab puudega inimeste integratsiooni ühiskonda, parandab nende toimetulekut nii materiaalses, psüühilises kui emotsionaalses plaanis.
   Ettepanek: leida võimalusi ja püüda riigi poolt tööandjale kompenseerida puudega inimese madalamast tööviljakusest tingitud kulutusi.
   
8. Riigihanke seaduse §6 sätestab, et ostja kohtleb kõiki riigihanke pakkumismenetluses osalevaid isikuid võrdselt. Euroopa Sotsiaalharta artikkel 15 2. kohustab suurendama puudega inimeste tööhõivet meetmete abil, mille eesmärk on julgustada tööandjaid palkama ja hoidma puudega inimesi tööl tavalises töökeskkonnas, kohandama töötingimusi vastavalt nende vajadustele või kui see puude laadi tõttu võimalik ei ole, kohandama või looma puude raskusastmele vastavaid kaitstud töökohti.
   Ettepanek : viia sisse Riigihangete seaduse §6 parandus, mis sätestab võimaluse positiivseks diskrimineerimiseks riigihankel osalevate võrdsete kandidaatide puhul selle ettevõtte eelistamiseks, kus töötab puuetega inimesi.
   
9. Eriti keskmise ja raskema liikumispuudega inimestele muudab töölkäimise ülikeerukaks või võimatuks vajaliku transpordi puudumine või sellele ligipääsmatus: kaugus ühiskondliku transpordi peatustest, madalapõhjaliste busside-trammide vähesusest (ainult Tallinnas), enamiku transpordivahendite sobimatusest (kõrged trepid teevad peale-mahasaamise karkude-ratastoolidega liikujatele võimatuks), perroonide puudumisest. Napib, isegi väga, isiklikku transporti (auto). Selle soetamis-ja ekspluatatsioonikulud on kõrged. Mitte keegi - ei riik ega tööandja pole nende kompenseerimisest huvitatud. Invatranspordi igapäevast kasutamist ei suuda omavalitsused rahaliste vahendite puudumisel tagada.
   Ettepanekud:
   1. vabastada töötavad raske ja sügava liikumispuudega inimesed täielikult tulumaksust õppimist ning töölkäimist võimaldava auto ostu ja ekspluatatsioonikulude kompenseerimiseks.
   Alternatiiv: raske-sügava liikumispuudega invaliididele lubada bensiinitsekkide
   alusel mahaarvestamine tulumaksust;
   2. välja töötada riiklik toetusprogramm raske ja sügava liikumispuudega õppivate ja töötavate inimeste autoostu toetamiseks (nendele on ta abivahend).

Näiteid Saksa seadusandlusest :

1. Tulumaksussoodustuse võivad saada invaliidid, kelle vaegurlusaste on vähemalt 70%, või 50-st kuni 70%-ni juhtudel, kui ta on raske liikumispuudega, või kui invaliidi hooldada on lapsi või abitus seisundis haige. (Abituks loetakse isik, kes oma olemasoluks vajalike loomulike tarvete rahuldamiseks vajab igapäevaselt ja kestvalt teise inimese poolt osutatavat kõrvalabi. See eeldus on täidetud ka siis, kui abi seisneb enesehoolduse toimingute teostamise kontrollimises ja juhendamises, aga ka siis, kui sellist abi praegusel hetkel pole vaja osutada, peab aga olema valmidus sellist abi vajaduse tekkides koheselt anda)
   
2. Sõidusoodustusi saavad invaliidid vaegurlusastmega vähemalt 80% või 70%, kui seejuures esinevad rasked liikumisfunktsiooni häired, samuti kõikidele invaliididele erakorraliste liikumishäiretega (erakorraliseks liikumisvaeguseks loetakse seisund, kus isik oma puude tõttu on suuteline väljaspool sõidukit liikuma ainult kõrvalise abiga, või suurte raskustega)

Näiteid Soome seadusandlusest :

1. Raske liikumispuudega invaliididel on bensiinitsekkide alusel õigus mahaarvestamisele tulumaksust - 1995 aastast on vabastatud raske puudega ettevõtjad käibemaksust (üheks aastaks korraga). Siia kuuluvad ettevõtjad, kelle töövõime on alanenud vähemalt 70% ja töötavad käsitöödel ning annavad oma pereliikmetele lisaks tööd kõige rohkem ühele inimesele. (1995.a. vastuvõetud EL tulumaksudirektiiv võimaldab tulumaksuvabastust ainult pimedatele ettevõtjatele.)

Tööhõive on ja jääb probleemiks enamikule. Luua aktiivtegevuse keskused , kus neile, kes ei tööta, oleks ühitatud:

• teatud tööalane tegevus, s.h. isiku ettevalmistus tööks - õigused, vastutus, töörežiim, sobiva tööala leidmine
• sotsiaalpsühholoogiline rehabilitatsioon
• vaba aja sisustamine