Abivahendite-alane ümarlaud 24.10.2003 Tallinnas Endla 59

Eesmärk: selgitada välja teenuste pakkujatega ühised probleemid abivahendite valdkonnas, mis vajaksid arutamist Koostöökojas. Võimalike lahendusvariantide leidmine.

Kokkukutsuja: Eesti Liikumispuudega Inimeste Liit

Osalesid:

PROBLEEM : teenuse vajaduse/nõudluse hindamine, statsistika.
Sotsiaalhoolekande seaduse §6 järgi kuulub sotsiaalministri ülesannete hulka:
lõige 6 – proteeside, ortopeediliste ja muude abivahendite tootmise ja hankimise organiseerimine ning vastava nõudluse väljaselgitamine;
lõige 8 – riikliku sotsiaalregistri korraldamine ja riigi sotsiaalstatistika pidamine;
lõige 9 – kohalikele omavalitsustele sotsiaalhoolekandeks täiendavate rahaliste vahendite taotlemine.

Infot abivahendite vajadusest saab abivahendite kaartidelt, rehabilitatsiooniplaanidest, kuhu märgitakse tegeliku abivahendi(te) vajadus ka siis, kui neid hetkel rahuldada ei saa. Teenusepakkujad esitavad kvartaalseid aruandeid ministeeriumile, k.a. aruanded esitatud taotluste ja järjekordade pikkuse kohta. Maavalitsustele esitatakse teenuse pakkujate poolt rahaline tellimus järgmiseks aastaks, kus on arvestatud jooksva aasta mahtu, abivahendite kallinemist, inflatsiooni, mahu suurenemise reservi jne. Ministeeriumile laekub piisavalt infot tegelike rahaliste vajaduste kohta. Puudub riigipoolne rahaline kate.

ETTEPANEK : sotsiaalministeerium peab tulemuslikumalt kaitsma/ põhjendama eelarverahade jagamisel rahandusministeeriumis oma vajadusi, tuginedes kogutud tõesele statistikale.

PROBLEEM : lepingud teenuse pakkujate ja maavalitsuste vahel sõlmitakse sageli alles märtsis-aprillis, mis segab ettevõtetel töö planeerimist ja tekitab majanduslikke probleeme, teiselt poolt ei saa kliendid mitu kuud teenust. Abivahendi õigel ajal mittesaamine võib kliendi tervisele tekitada korvamatuid kahjusid.

ETTEPANEK : peale riigieelarve vastuvõtmist peaks ministeerium suutma maavalitsustele teatada koheselt rahaliste vahendite mahud, et lepingud saaksid sõlmitud hiljemalt detsembris. Või esialgu vähemalt sõlmida nn. koostöölepingud, kus rahalist mahtu pole määratud, kuid mis annavad kindlustunde, et rahaline leping tuleb.

PROBLEEM : maakonniti rahaliste vahendite eraldamine väga erinev. See sõltub klientide/arstide/sotsiaaltöötajate informeerituse tasemest. Kus on teave kaasaegsetest abivahendite/rehabilitatsiooni võimalustest suurem, seal osatakse seda ka nõuda. Maakonnas, kus rahaeraldus väike, võib inimene, kel on õigus soodustingimusel abivahendit saada, sellest ilma jääda, kuna raha on otsas.

ETTEPANEK : rahajagamise süsteem tuleks maakondadele paindlikumaks muuta. Lisaks reservi määramisele maavalitsustele peaks ka riigi tasandil reserv olema.

PROBLEEM : Põhja-Eesti maakonnad sõlmivad lepingud Invaru OÜ-ga, Lõuna-Eesti maakonnad ITAK OÜ-ga, mis takistab kliendil sobiva abivahendi leidmisel valikuid teha.

ETTEPANEK : ei Invaru ega ITAK ei poolda sellist „sunnismaisust“, küsimus lahendada kokkuleppes omavalitsustega – vajadusel peab klient saama sobiva abivahendi sealt, kus seda pakutakse.

PROBLEEM : kliendilt nõutakse omaosaluse täies mahus tasumist, siis alles osutatakse teenus. Abivahendi saamisel võib takistuseks saada kliendi ebapiisav maksejõulisus.

ETTEPANEK : võimaldada kliendil tasuda maksegraafiku kohaselt, rakendada järelmaksusüsteemi.

PROBLEEM : kliendile talutav omaosaluse piir, kallite abivahendite puhul ulatub 10% sageli 6-10 tuhande kroonini.

ETTEPANEK : kallite abivahendite puhul võiks see olla 5%.

PROBLEEM: Info abivahendite soodustingimustel jagamisest ei jõua abivajajani – perearstid ei tunne võimalusi; maavalitsuses tavaliselt info olemas, kui inimene pöördub aga KOVi või LOVi, seal reeglina mitte.

Abivajajatel /sageli ka maavalitsustel/ puudub ülevaade abivahendite pakkujatest ja nende toodetest. Kes peaks perearste eluga kursis hoidma?

ETTEPANEK : omavalitsuses peaks koordinaator olema puudega inimeste probleemidega tegelev sotsiaaltöötaja. Ideaalis peaks ta valdama infot abivahendite pakkujatest, rehabilitatsiooniasutustest ja nende poolt pakutavatest toodetest, suutma nõustada ka perearste. Selliseid puuetega inimestele spetsialiseerunud ametnikke on vähe.

Välja tuleks anda brosüür, kus selleteemaline info oleks koondatud ühtede kaante vahele, mida saaksid kasutada kliendid, sotsiaaltöötajad, pere- ja eriarstid, teenuse pakkujad, nõustajad jne.

PROBLEEM : Puudub tarbijakeskne teabe- ja nõustamissüsteem - puuduvad vastava koolitusega spetsialistid, kes oleksid pädevad otsustama abivahendite õige ja ratsionaalse valiku üle. Kättesaadavad peaksid olema kõik rahvusvahelises klassifikaatoris loetletud tooted. Abivahendeid on vaja õigesti kasutama õpetada – kes peaks tagama vajaliku koolituse? Seos rehabilitatsiooniplaani ja teenuse saamise vahel nõrk. Teenuse pakkujad koolitavad võimaluste piires spetsialiste oma kulu ja kirjadega.

ETTEPANEK : eelarvelistes vahendites peaksid olema ette nähtud vahendid nõustajate/tegevusterapeutide/füsioterapeutide süstemaatiliseks koolitamiseks.

Üksnes Tallinnas oleks tegevusterapeute vaja ca 25, Eestis ca 400.

PROBLEEM : puudub plaan teenindussüsteemi väljaarendamiseks ning selle majanduslik analüüs /raskendab iga-aastast riigieelarveliste rahade taotlemist abivahendite soetamiseks ja teenindussüsteemi väljaarendamiseks/. Puuduvad ühtsed nõuded ja miinimumstandardid teenustele.

ETTEPANEK : abivahenditega varustamine vajab tervikuna kontseptuaalset täiendamist-korrastamist, vaja on arvestada reaalsete vajaduste ja võimalustega ning näha ette arengusuunad. Selleks on vaja meie riigi poliitilist otsust – kas seda soovitakse ja peetakse oluliseks.

PROBLEEM : sotsiaalministeeriumi juures oleva üleriigilise abivahendite ekspertkomisjoni töö probleemide tõstatamisel ja lahendamisel ebaefektiivne.

ETTEPANEK : kastutada aktiivsemalt komisjoni kui väljundit riigi tasandil probleemide esitamisel ja lahendusvõimaluste leidmisel.

Kokkuvõtte ümarlauast koostas
Auli Lõoke, ELILi tegevjuht