Seletuskiri
sotsiaalhoolekande seaduse, puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse, halduskoostöö seaduse, käibemaksuseaduse ja alaealise mõjutusvahendite seaduse muutmise seaduse eelnõu juurde

I Sissejuhatus

Eelnõu põhisisuks on sotsiaalhoolekande seaduse (RT I 1995, 21, 323; 2001, 98, 617; 2002, 53, 336; 61, 375; 64, 393; 90, 521; 2003, 58, 388; 75, 498; 88, 591; 2004, 27, 180, edaspidi SHS) muutmine. Sellega kaasnevad muudatused ka puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduses (RT I 1999, 16, 273; 2002, 39, 245; 61, 375, edaspidi PISTS), riiklike peretoetuste seaduses (RT I 2001, 95, 587; 2002, 61, 375; 2003, 18, 103; 75, 498; 82, 549; 88, 592, edaspidi RPTS), halduskoostöö seaduses (RT I 2003, 20, 117; 82, 552, edaspidi HKS), käibemaksu seaduses (RT I 2003, 82, 554; 2004, 41, 278; 43, 299; 45, 315, edaspidi KMS) ja alaealise mõjutusvahendite seaduses (RT I 1998, 17, 264; 2002, 82, 479; 90, 521; 2003, 26, 156; 2004, 30, 206; 46, 329, edaspidi AMVS).

Eelnõus toodud SHS muudatused võib jagada nelja ossa. Esimese muudatusega sätestatakse seaduse tasemel rehabilitatsiooniteenus, millele on õigus puuetega inimestel, puude määramist taotlevatel inimestel, alaealiste komisjoni otsusega määratud lastel ning psüühikahäirega inimestel. Eelnõuga täpsustatakse rehabilitatsiooniteenuse eesmärk, sisu, nõuded teenusele ja teenuse osutajale ning teenuse osutamise üle järelevalve teostamise kord ning määratakse rehabilitatsioonimeeskonna kohustus juhendada ja nõustada inimest rehabilitatsiooniplaani elluviimisel. Samuti sätestatakse Vabariigi Valitsusele volitus kehtestada rehabilitatsiooniteenuse raames osutatavate teenuste loetelu, teenuste piirhinnad ning kalendriaastas riigi finantseeritava rehabilitatsiooniteenuse maksimaalmaksumus isiku kohta.

Teisena reguleeritakse täpsemalt toimetulekutoetuse määramise ja maksmise aluseid, et aidata sotsiaalabist sõltuvaid (vaesuslõksus) peresid puudusest välja s.t luuakse olukord, kus töötada on kasulikum kui elada sotsiaalabist. Selleks sätestatakse täpsemalt inimestele iseseisvat toimetulekut ja töötamist soodustavate teenuste osutamise nõue, tõhustatakse kontrolli toetuse taotlejate üle nende iseseisva toimetuleku võimaluste ja majandusliku olukorra hindamise läbi, tõstetakse toimetulekupiiri ning võetakse toimetulekutoetuse määramisel peretoetuste seaduse alusel makstavad igakuised lapsetoetused sissetulekuna arvesse. Samuti luuakse täiendav toimetulekutoetus üksi lapsi kasvatava vanemaga peredele, et leevendada kõige suuremas vaesuses olevate perede olukorda. 

Kolmandana sätestatakse SHS-is seaduse tasemel perekonnas hooldamise teenuse osutamise sihtgruppi kuuluvad lapsed ja täpsustatakse nende õigusi ning kehtestatakse nõuded lapse perekonnas hooldajale ja tema täisealistele perekonnaliikmetele, samuti sätestatakse volitusnorm sotsiaalministrile nõuete kehtestamiseks lapse hooldamisele ja selle korraldusele. Laste perekonnas hooldamise uus regulatsioon koosneb muudatustest sotsiaalhoolekande seaduses, sotsiaalministri määrusest „Lapse perekonnas hooldamisele ja selle  korraldamisele ning hooldamisel kasutatavatele ruumidele esitatavad nõuded” ning Sotsiaalministeeriumi veebilehel avalikustatavast lapse näidisarengukavast, selle koostamise juhendist ja perekonnas hooldamise lepingu näidisest, mis ei ole kohalike omavalitsuste jaoks õiguslikult siduv.

Neljandana sätestatakse SHS-is volitusnorm, mille alusel Harju maavanem võib anda halduslepinguga Tallinna linnale üle temale SHSis pandud ülesande korraldada proteeside, ortopeediliste ja muude abivahenditega varustamine.

RPTS muudatusega tõstetakse nelja- ja viielapseliste; kuue- ja enamlapseliste ning kolmikuid kasvatavate perede kvartalitoetust, et ennetada ja leevendada vaesusriski piiril olevate perede olukorda. Muudatus tagab lastega perede toetamise sotsiaalkindlustushüvitistest, et laste olemasolu peres ei pea peret suunama toimetulekutoetuse saajate hulka.

Eelnõuga rakendatakse valitsuskabineti 15. aprilli 2004. a nõupidamisel heaks kiidetud hoolekande kontseptsiooni. Eelnõuga seotud peamised muudatused on leidnud käsitlemist hoolekande kontseptsioonis ning need on läbi arutatud hoolekande kontseptsiooni teavituskava raames kohalike omavalitsuste esindajatega, puuetega inimesi, lapsi, eakaid ja teisi sihtgruppe
esindavate organisatsioonide esindajatega ning hoolekandeteenuste.

Eelnõu ja seletuskirja on koostanud:

Sirlis Sõmer - Sotsiaalministeeriumi hoolekande osakonna juhataja (6269215, sirlis.somer@sm.ee);
Merle Tomberg – Sotsiaalministeeriumi hoolekande osakonna peaspetsialist (6269218, merle.tomberg@sm.ee);
Tarmo Kurves - Sotsiaalministeeriumi hoolekande osakonna peaspetsialist (6269224, tarmo.kurves@sm.ee );
Gert Schultz - Sotsiaalministeeriumi hoolekande osakonna peaspetsialist (6269222, gert.schultz@sm.ee);
Signe Riisalo - Sotsiaalministeeriumi hoolekande osakonna peaspetsialist (6269220, signe.riisalo@sm.ee );
Vaike Aljas - Sotsiaalministeeriumi hoolekande osakonna analüütik (6269231, vaike.aljas@sm.ee);
Kristina-Valeria Nõgols - Sotsiaalministeeriumi õigusosakonna õigusnõuniku kt (6269331, kristina.nogols@sm.ee), kes tegi eelnõule ka õigusliku (punktid 13, 14 ja 20) ja keelelise ekspertiisi.

Eelnõu vastuvõtmiseks Riigikogus on vajalik lihthäälteenamus.

II Seaduse eesmärk

Eelnõu üldeesmärgiks on sätestada senisest tõhusam õiguslik alus hoolekande korraldamiseks ning luua sellega paremad võimalused inimeste toimetulekuraskuste ennetamiseks, kõrvaldamiseks või kergendamiseks, suurendades samal ajal nende sotsiaalset kaasatust.

Eelnõu rehabilitatsiooniteenust puudutava osa eesmärgiks on soodustada erivajadustega inimeste iseseisvat toimetulekut, sotsiaalset integratsiooni ning töötamist või tööleasumist. Selleks reguleeritakse senisest täpsemalt nõuded rehabilitatsiooniteenuse osutamisele, laiendatakse teenuse sihtgruppi alaealistele õigusrikkujate ja inimeste osas, kel on määratud puue, sätestatakse rehabilitatsioonimeeskonna kohustus juhendada ja nõustada inimest rehabilitatsiooniplaani elluviimisel ja sätestatakse Sotsiaalkindlustusamet teenuse nõuetele vastavuse järelevalvet teostava institutsioonina.

Eelnõu sotsiaalabi puudutava osa eesmärgiks on tagada abivajajatele puuduse korral majanduslik toimetulek ning soodustada sotsiaalabist sõltuvate perekondade puudusest väljaaitamist nii, et töötamine oleks kasulikum kui toetustest elamine.

Toimetulekutoetuse maksmine on vaesuse leevendamise viimane abinõu. Kõigepealt peavad isiku toimetuleku tagama sotsiaalkindlustushüvitised (pensionid, peretoetused, haigus- ja töötushüvitised) ja tööga teenitud sissetulek. Sotsiaaltoetuste süsteem ei tohi tekitada olukorda, kus inimesed harjuvad vaeste olude ja sotsiaalabist elamisega ega ole motiveeritud ise oma sissetulekut suurendama. Samuti on sotsiaalabi ajutise iseloomuga, mis võib olla nii rahaline kui mitterahaline (sotsiaalteenused). Toetus peab tagama inimväärse äraelamise, kuid samal ajal tuleb inimesele osutada sotsiaal- ja tööturuteenuseid vaesuse põhjuste leevendamiseks ja kõrvaldamiseks ning pikaajalisest sotsiaalabist sõltuvuse vähendamiseks. 

Eelnõu laste perekonnas hooldamist reguleeriva osa eesmärgiks on tagada nõuete kehtestamise kaudu laste perekonnas hooldamise teenusele ja hooldajale nimetatud teenuse üleriigiliselt ühtlane kvaliteet ning perekonnas hooldatavate laste heaolu, samuti täpsustada valla- ja linnavalitsuste kui sotsiaalhoolekande korraldajate kohustusi perekonnas hooldamise teenuse osutamisel. Samuti on seaduse tasemel sätestatud perekonnas hooldamise teenust saama õigustatud sihtgrupp, et tagada perekonnas hooldamise teenuse kättesaadavus lastele, kes seda tegelikult vajavad.

Laste perekonnas hooldamist reguleeriva osa kaugem eesmärk on perekonnas hooldamise teenuse kvaliteedinõuete kehtestamise ning sellele teenusele suunamise korra täpsustamisega motiveerida laste perekonnas hooldamisest huvitatud inimesi pakkuma nõuetekohast hooldust võimalikult suurele hulgale vanemliku hoolitsuseta lastele. Lapse perekonnas hooldamise eelised võrreldes hoolekandeasutuses kasvamisega on: hooldajate kõrgem teadlikkus ja motivatsioon laste kasvatamisel, lastele loomuliku kasvukeskkonna pakkumine, kus neid valmistatakse paremini ette iseseisvaks eluks, ning soodne pinnas püsiva suhte loomiseks hooldajaga (lapsendamise või eestkoste seadmise kaudu). Samuti on oluline tõsta perekonnas hooldamise kvaliteeti läbi hooldajate õiguste ja kohustuste täpsema sätestamise, hooldamise korraldamise üleriigiliselt samadel alustel ning hooldajatele Sotsiaalministeeriumi tunnustatud tasuta koolituse võimaldamise.

SHS-is sätestatakse ka volitusnorm, mille alusel Harju maavanem võib anda halduslepinguga Tallinna linnale üle temale SHSis pandud ülesande korraldada varustamine proteeside, ortopeediliste ja muude abivahenditega. Nimetatud ülesande halduslepinguga üleandmise võimaldamine on õigustatud põhjusel, et Tallinna linnal on kohalikest oludest täpsem ülevaade ning samuti väljatöötatud, toimiv  teenuse administreerimise süsteem ning linna tasandil on riiklike hoolekandeteenuste korraldamisel tagatud vahendite otstarbekam kasutamine ning seostamine linna hoolekande üldise arenguga.

2.1 Rehabilitatsiooni korraldamine kehtiva õiguse kohaselt ning rakendamisega seotud probleemid

Puuetega inimeste rehabiliteerimine on käesoleval hetkel korraldatud nii PISTS  kui  ka SHS alusel. Puuetega inimeste rehabilitatsiooniks osutatakse järgmisi teenuseid:  

• puuetega inimeste igakuised ja ühekordsed sotsiaaltoetused PISTS alusel;
• puuetega laste ja täiskasvanute rehabilitatsiooniteenus (sh rehabilitatsiooniplaani koostamine), mida osutatakse puude määramist taotlevatele isikutele PISTS alusel;

• puuetega laste rehabilitatsiooniteenused, mida korraldatakse SHS alusel riikliku laste hoolekande raames;
• raske ja pikaajalise psüühiliste erivajadustega inimestele riikliku rehabilitatsiooniteenuse osutamine SHS alusel;
• rehabilitatsiooniplaanis toodud teenuste finantseerimine muudest allikatest: kohaliku omavalitsuse (nt SHS alusel kohalike omavalitsuse korraldada olevad teenused: hooldusteenused, isikliku abistaja teenus, elukoha kohandamine, päevakeskus jm); haigekassa finantseeritavad teenused, riiklikud tööturuteenused  jms.

PISTS alusel makstav igakuine toetus on suunatud kahe eesmärgi täitmiseks: puudest tingitud lisakulude hüvitamiseks ja rehabilitatsiooniplaanis toodud tegevuste elluviimiseks. Täiendavalt makstakse PISTS alusel kord kalendriaastas ühekordset rehabilitatsioonitoetust 16 - 65 aastase puudega inimese aktiivseks rehabilitatsiooniks.

Kuigi puuetega inimeste peamiseks abistamise meetmeks on toetuste maksmine, ei kasutata puuetega inimeste igakuiseid toetusi praktikas enamasti rehabiliteerimisega seotud kulude katmiseks, mistõttu võib möönda, et toetused ei täida, vähemalt mitte rehabilitatsiooniplaani elluviimise osas, alati oma eesmärki.

Probleemiks on see, et inimesi ei juhendata ega nõustata rehabilitatsiooniplaani elluviimisel. Neil ei pruugi olla piisavalt infot ega ka vastavaid eriteadmisi iseseisvalt oma vajadustele sobivaid hoolekandeteenuseid leida või nõuda olemasolevate kohandamist oma vajadustest lähtuvalt.

Hoolekandeteenuste kvaliteedi rahulolu-uuringu tulemusena on ilmnenud, et hoolekande kliendid eelistaksid pigem tasuta teenuseid kui toetusi, mille eest nad peaksid ise teenust ostma. Lisaks puuetega inimeste toetustele on oluline ka rehabilitatsiooniteenused välja arendada. Toimiva rehabilitatsiooniteenuse võrgustiku olemasolu loob eeldused ka puuetega inimeste toetuste süsteemi edaspidisele korrastamisele. 

Riikliku rehabilitatsiooniteenuse osutamine käivitati Sotsiaalkindlustusameti kaudu 1999. aastal. Esialgu osutati teenust (sh koostati rehabilitatsiooniplaane) ainult psüühilise erivajadusega täiskasvanutele, kuid aasta aastalt on teenust laiendatud ka puude raskusastme määramist taotlevatele täiskasvanutele ja lastele.

Nimetatud teenuse korraldus on seni olnud reguleeritud sotsiaalministri määrustega: sotsiaalministri 19. veebruari 2004. a määrus nr 15 „Erivajadustega inimeste riigieelarvest finantseeritava rehabilitatsiooniteenuse kulu hüvitamise kord 2004. a“ (kehtestatakse eraldi igaks eelarveaastaks); sotsiaalministri 28. juuni 2000. a määrus nr 43 „Rehabilitatsiooniasutustele esitatavad nõuded“, sotsiaalministri 3. jaanuari 2002 a. määrus nr 4 „Hoolekandeasutustele ja hoolekandeteenustele esitatavad kohustuslikud nõuded“. Selline õiguslik lahendus on vaieldav – määruse tasandil teenuse korralduse regulatsiooni võimalikule vastuolule põhiseadusega on juhtinud tähelepanu ka Õiguskantsler oma märgukirjades Sotsiaalministeeriumile.

Lisaks Sotsiaalkindlustusameti kaudu finantseeritavale rehabilitatsiooniteenusele osutatakse puuetega lastele  rehabilitatsiooniteenuseid ka maavalitsuste kaudu SHS alusel laste hoolekande raames.

Probleemiks on praeguse rehabilitatsiooniteenuse osutamise korralduse, reguleerimise ja finantseerimise killustatus, millest tulenevalt on raskendatud ülevaate saamine olemasolevatest võimalustest, mis viib omakorda teenuse kättesaadavuse halvenemisele ning põhjustab ressursside  ebaefektiivset kasutamist ja pidurdab  teenuse arengut.

Aastatel 2002 – 2003 Phare programmi raames läbiviidud Eesti Vabariigi Sotsiaalministeeriumi ning Suurbritannia Töö- ja Pensionide Ministeeriumi koostööprojekti “Puuetega inimeste tööhõive edendamine” raames analüüsiti puuetega inimeste rehabilitatsioonisüsteemi ning rehabilitatsiooni mõjust puuetega inimeste tööhõivele, juhiti tähelepanu rehabilitatsioonisüsteemi probleemidele ning tehti alljärgnevad ettepanekud olukorra parandamiseks.

Eestis töötab puuetega tööealistest inimestest täna vaid veidi üle kümnendiku. Puuetega inimestel on teiste tööealistega võrreldes viis korda raskem tööd leida ning kaks korda lihtsam seda kaotada (tööga on hõivatud 61% tööealisest elanikkonnast, kuid ainult 12% puuetega inimestest). Rehabilitatsiooniteenus on vajalik meetod puuetega inimeste seostamisel vajadustele vastavate sotsiaal- ja tööhõiveteenustega ning sellega tööle saamisele kaasaaitamisel. Samas ei ole hetkel teenuste osutamine seotud isikule püstitatud kindla eesmärgi saavutamisega (nt töölesaamine). Osutatakse teenuseid, mis on parasjagu kättesaadavad, kuid mitte hädavajalikud inimese töölesaamist takistava probleemi kõrvaldamisel. Olukorra lahendamiseks on mõistlik rehabilitatsiooniplaani koostamisel ja elluviimisel võtta laialdasemalt kasutusele juhtumikorralduse metoodika, mis lähtub kindla inimese vajadustest ja temale püstitatud eesmärkidest. Meetod tagab inimese sihipärasema abistamise ning ressursside efektiivsema kasutamise.

Probleemiks on olemasoleva rehabilitatsioonisüsteemi liigne meditsiinikesksus. Inimese iseseisva toimetuleku ja suurema hõivatuse tööga saavutamiseks tuleks osutada pigem sotsiaalpsühholoogilist ning töö- ja kutsealast rehabilitatsiooni.

Lisaks mainitud probleemidele on puuetega inimeste organisatsioonid oma pöördumistes Sotsiaalministeeriumi poole märkinud, et eriti suured raskused on järgmiste rehabilitatsiooniplaanis toodud teenuste kättesaadavusega: psühhosotsiaalne nõustamine (sh puudega inimese pere nõustamine), tegevusterapeudi, logopeedi, sotsiaaltöötaja, füsioterapeudi ja psühholoogi osutatavad nõustamis- ja teraapiateenused.

Alaealiste õigusrikkujate puhul on maailmas üldlevinud põhimõte, et põhitähelepanu tuleb pöörata lapse abistamisele ning rehabiliteerimisele ning vähem karistamisele. Paljudel alaealiste komisjoni suunatud lastel on käitumishäired, mis on nad viinud õigusrikkumisteni. Vajadus koostada erikooli sattunud lapsele rehabilitatsiooniplaan, milles valmistatakse ette ka lapse lahkumist erikoolist ning ühiskonda sulandumist, on viidanud ka Riigikontroll oma auditis nr 7048 „Erikoolide funktsioon ja tulemuslikkus“. Luues võimaluse pakkuda lapsele käitumishäirete puhul rehabilitatsiooniteenust, vähendame võimalust, et lapse õigusvastane käitumine jätkub.

2.2 Sotsiaalabi korraldamine kehtiva õiguse kohaselt ning rakendamisega seotud probleemid

2.2.1 Vara arvessevõtmine

Kehtiv SHS võimaldab jätta toimetulekutoetuse maksmata, kui valla- või linnavalitsuse vastav komisjon leiab, et isiku käsutuses on piisavad vahendid toimetulekuks. Praktikas on nimetatud sätet kasutatud vähe. Sotsiaalhoolekandetöötajate seas läbiviidud seminaridel ilmnes selle sätte alakasutamise peapõhjusena selle liigne pealiskaudsus - puudub selgesõnaline inimese kohustus vara olemasolu tõendada ning määratlemata on, millist vara tuleb arvesse võtta.

Eelnõuga kavandatavad muudatused selles ei too kaasa uute põhimõtete ega meetmete sisseviimist olemasolevasse süsteemi, vaid täiendavad ja täpsustavad olemasolevaid. Sätete tõhusama rakendamise eesmärk on tagada toetuse jõudmine tegelikult puuduses elavate inimesteni.

Euroopa riikides levinud praktika kohaselt käsitatakse toimetulekutoetuse maksmisel puudusena sotsiaalset seisundit, mille korral üksi elava isiku või perekonna sissetulek ja vara ei taga talle toimetulekuks piisavaid elatusvahendeid. Puuduse hindamisel võetakse peale rahalise sissetuleku arvesse ka üksi elava inimese või perekonna varaline seis. Varaks loetakse kinnisvara, vallasasjadeks olevaid ehitisi ja nende osi (sh  kortereid ning pooleliolevaid ehitisi), aktsiaid, osakuid ja muid väärtpabereid. Arvesse ei võeta üksikisiku või leibkonna vähemalt ühte aastaringselt elamiseks kasutatavat eluruumi ning igapäevaseks elamiseks, tööks ja õppimiseks vajalikke vahendeid. Samal ajal on selle regulatsiooni puhul oluline mitte kahjustada enesemääramise ja omandi puutumatuse printsiipe.

Kui isikul on pikaajalises perspektiivis piisavalt vahendeid toimetulekuks või kui ta ei ole kasutanud vara oma toimetuleku parandamiseks, võib talle jätta toimetulekutoetuse määramata. Samas ei tohi taotlejat jätta puudusesse - vältimatule abile on isikul alati õigus.

2.2.2 Toimetulekutoetuse piiri tõstmine ja lapsetoetuste sissetulekuna arvesse võtmine (vaesuslõks)

Käesoleval ajal võetakse toimetulekutoetuse määramisel arvesse üksi elava isiku või perekonna kõik sissetulekud, välja arvatud:

• ühekordsed toetused, mida on üksi elavale isikule, perekonnale või selle liikmetele makstud riigi- või kohaliku eelarve vahenditest;
• PISTS alusel makstavad toetused, välja arvatud puudega vanema toetus ja hooldajatoetus;
• RPTS alusel makstav lapsetoetus ning kolme- ja enamalapselise ja kolmikuid kasvatava pere toetus;
• riigi tagatisel antud õppelaen.

Parandatud ja täiendatud Euroopa Sotsiaalharta artiklis 13 on sätestatud rahvusvaheliselt tunnustatud põhimõte, mille kohaselt on lepinguga liitunud riikide kohustuseks tagada, et iga piisavate elatusvahenditeta isik, kes pole suuteline oma tööga või muude allikate, eelkõige sotsiaalkindlustussüsteemi hüvitiste kaudu selliseid vahendeid hankima, saab küllaldast abi. Olemasolev toimetulekutoetuse maksmise süsteem ei eelda, et puuduse korral tuleks inimest toetada esmajärjekorras sotsiaalkindlustushüvitiste (sh lapsetoetused), mitte sotsiaalabi kaudu. 

Lapsetoetuste toimetulekutoetuse maksmisel sissetulekuna mitte arvesse võtmine on tekitanud olukorra, kus vanemate mittetöötamise korral toetustest saadav pere sissetulek on suurem vanemate töötamisel saadavast sissetulekust. Selline olukord põhjustab vaesuslõksu (sotsiaalkaitse termin) tekkimist, kus „abisaaja“ harjub vaeste oludega ja sotsiaalabist elamisega ega ole motiveeritud ise oma sissetulekuid suurendama. Pikemas perspektiivis suurendab see ühiskonnas heitunute osakaalu ning põhjustab sotsiaalset tõrjutust. Samuti on oht põlvkondliku toetustest elamise mudeli tekkimiseks, kuna lapsed kasvavad perekonnas, kus kumbki vanematest ei tööta. Heaoluriikides nähakse palju vaeva, et väljakujunenud käitumismalle murda ning mitmendat põlvkonda toetustest elavaid isikuid tööle suunata.

Näiteks vaesuslõksu arvutused:

Arvutused on tehtud arvestades:
2004 a alampalka 2480 kr
toimetulekupiiri   750 kr tarbimiskaaludega 1:0,8:0,8
kvartalitoetuse kahekordistamist alates 4 st lapsest

Uus toimetulekupiir (750 kr), lapsetoetus arvestatud sissetulekuna

2  vanema ja 3 lapsega pere                                     2 vanema ja 4 lapsega pere

Uue toimetulekupiiri korral arvestades lapsetoetused sissetulekuna 3- ja 4-lapsega peres ei ole üks vanem motiveeritud töötama alampalgaga, kuna pere sissetulek jääb alla toimetulekupiiri.  2 vanemat on motiveeritud alampalgaga töötama. Rahaline võit perele 2 vanema töötades on 2082 krooni 3-lapselises peres ning 1782 krooni 4-lapselises peres.

S.Desczka, „Social Assistance“, Hague, June 2003

Uus toimetulekupiir, lapsetoetus sissetulekust väljas

2  vanema ja 3 lapsega pere                                     2 vanema ja 4 lapsega pere

Uue toimetulekupiiri puhul, jättes lapsetoetused sissetulekust välja, ei ole ühe pereliikme töötamise korral perele rahalist efekti. Kahe pereliikme töötades alampalgaga on rahaline võit 3-lapselises peres 1182 krooni, mis kulub tõenäoliselt eluasemele. Seega võib pere valida töötamise asemel eluasemekulude kompenseerimise ja toimetulekutoetuse saamise. 4-lapselises peres on kahe vanema töötamisel alampalgaga rahaline võit  582 krooni. Arvestades eluasemekulude maksumust,  ei ole pere sissetulekutes vahet, kas vanemad käivad tööl või mitte.

Vaesuslõksu vähendamiseks on põhjendatud võtta toimetulekutoetuse arvestamisel arvesse töist sissetulekut ja seda asendavaid hüvitisi, samuti peretoetusi (v.a ühekordselt makstavaid peretoetusi ja kvartalitoetusi).  Sellise lähenemise korral on vanemate töötamisel rahaline võit lapsetoetustest ja palgast saadavast sissetulekust  suurem kui toimetulekutoetusest elamisel.

2.2.3 Individuaalne lähenemine ja parem seostatus sotsiaalteenuste ja tööhõivemeetmetega

2003. aastal oli toimetulekutoetusest sõltuvuses 51,1 tuhat peret, mis moodustab perede koguarvust 9%. Nende poolt esitatud toimetulekutoetuse taotlustest moodustasid 61,4% töötuga perede taotlused ning kogu aasta jooksul välja makstud toimetulekutoetuse summast maksti töötuga peredele 67% ja sellest omakorda üle poole (56,4%) maksti pikaajalise töötuga peredele.

Samas eeldatakse tööealiselt ja töövõimeliselt isikult siiski kohustust endale tööga sissetulekut teenida.

Kehtiv SHS võimaldab töövõimelisele kaheksateistkümneaastasele kuni vanaduspensioniealisele isikule, kes ei tööta ega õpi ja kes ei ole vastu võtnud sobivat tööd, jätta toimetulekutoetuse määramata. Praktikas on nimetatud sätte mõte leidnud vähest rakendamist. Eesmärk ei ole inimest karistada toimetulekutoetusest ilma jätmisega, vaid motiveerida kasutama sotsiaal- ja tööturuteenuseid oma iseseisva toimetuleku ja tööle asumise soodustamiseks. 

Ainult toimetulekutoetuse maksmine sissetulekuta või vähese sissetulekuga perekondadele ei lahenda ega vähenda nende äärmist majanduslikku kitsikust. Nagu nähtub statistilisest aruandlusest,  on kõikidest toimetulekutoetust saavatest perekondadest sellest toetusest igakuulises sõltuvuses 14,2%, mõnes regioonis isegi üle 30%.

Sotsiaalabi osutamine peaks aitama kaasa puuduses oleva inimese olukorra muutumisele, kus toimetulekutoetusele lisaks tuleb osutada sotsiaalteenuseid, eelkõige sotsiaalnõustamist (sh võlanõustamist) ja tööturuteenuseid, koostada iseseisvat toimetulekut soodustav individuaalne tegevuskava ning juhendada inimest selle täitmisel. Igaühe olukord ja abivajadus on erinev, mistõttu tuleb abi osutada individualiseeritult, kombineerides rahalisi toetusi ja teenuseid.

2.2.4 Perekonnas hooldamise korraldamine kehtiva õiguse kohaselt ning rakendamisega seotud probleemid

Perekonnas hooldamise teenuse õiguslik alus on 1. aprillil 1995. a jõustunud sotsiaalhoolekande seaduse § 15, mille alusel on sotsiaalminister sama aasta 5. juulil määrusega nr 44 kinnitanud „Perekonnas hooldamise juhendi“, mida on kohaldatud nii laste, vanurite kui ka erivajadustega inimeste perekonnas hooldamisele. Seni kehtiv õiguslik regulatsioon on puudulik, kuna see loodi teoreetilise lähenemise põhjal, kuna asjakohane praktika 1995. aastal veel puudus. Perekonnas hooldamise teenuse osutamine üheksa aasta jooksul on välja toonud selle kitsaskohad, mille lahendamiseks on otsustatud perekonnas hooldamise teenuse regulatsioon ajakohastada. Esimesena kehtestatakse eriregulatsioon laste kui kõige sensitiivsema sihtrühma kohta, et tagada võimalikult paljudele lastele võimalus kasvada sobivaimas kasvukeskkonnas – perekonnas – ja et aidata lastekaitsetöötajatel perekonnas hooldamise teenust edukalt rakendada. Erivajadustega inimeste ja vanurite hooldamise uus regulatsioon on kavas sätestada uue SHS raames, mille väljatöötamine algab Sotsiaalministeeriumis käesoleva aasta lõpus ja mille käigus on kavas arvestada praegu kehtestatava regulatsiooni rakendamise kogemusi.

Kokkuvõtteks on käesoleva eelnõu eesmärgid järgmised: 

1) SHS muutmise eesmärk on lisada sotsiaalteenuste hulka rehabilitatsiooniteenus ning reguleerida selle osutamine; täpsustada toimetulekutoetuse maksmise sätteid nii, et oleks tagatud inimese majandusliku ja sotsiaalse toimetuleku suurenemine ja vaesuse vähenemine.
Eelnõu laste perekonnas hooldamist reguleeriva osa eesmärgiks on tagada nõuete kehtestamise kaudu laste perekonnas hooldamise teenusele ja hooldajale nimetatud teenuse üleriigiliselt ühtlane kvaliteet ning perekonnas hooldatavate laste heaolu ning sätestada seaduse tasemel laste perekonnas hooldamise teenuse sihtgrupp.

2) PISTS muutmise eesmärgiks on viia rehabilitatsiooniteenuse osutamine puude määramise protsessis kooskõlla rehabilitatsiooniteenuse osutamisega SHS alusel.

3) RPTS muutmise eesmärgiks on tagada vaesusriskis olevate kolmikuid kasvatavate perede ning nelja- ja enamalapseliste perede vaesusesse sattumise ennetamine ja leevendamine. 

4) HKS muutmise eesmärgiks on tagada Sotsiaalkindlustusametile õigus mitte juhinduda riigihangete seaduses (RT I 2000, 84, 534; 2001, 40, 224; 50, 284; 2002, 23, 131; 47, 297; 61, 375; 63, 387; 87, 505; 99, 577; 2003, 25, 153; 78, 521; 88, 591; 2004, 56, 402) sätestatud teenuste tellimise hankelepingu sõlmimise tingimustest ja pakkumismenetluse läbiviimise korrast juhul, kui  SKA annab  rehabilitatsiooniteenuse osutamise ülesande halduslepinguga üle majandustegevuse registris majandustegevuse registri seaduse (RT I 2004, 12, 79) tähenduses rehabilitatsiooniteenuse osutajana registreeritud füüsilisest isikust ettevõtjale või juriidilisele isikule.
 
5) KMS muutmise eesmärgiks on vabastada ka uus sotsiaalteenus, rehabilitatsiooniteenus, käibemaksust.

6) MMVS eesmärgiks on sätestada rehabilitatsiooniteenus ühe alaealiste mõjutusvahendina. 

III Eelnõu sisu ja võrdlev analüüs

Eelnõu koosneb seitsmest paragrahvist, milles muudetakse kuut seadust.

Eelnõu § 1 punktis 1 täiendatakse SHS § 7 lõikega 3, mille kohaselt on Harju maavanemal õigus anda temale § 7 lõike 1 punktis 5 pandud ülesande täitmine halduslepinguga üle Tallinna linnale.

Eelnõu § 1 punktis 2 täiendatakse SHS § 10 punkti 6 lõikega 11,  lisades sotsiaalteenuste loetellu rehabilitatsiooniteenuse. Varasemalt käsitleti SHSis rehabilitatsiooniteenust koos hooldamise teenusega hoolekandeasutuses. Hoolekandeteenuste valdkond on aga edasi arenenud ning rehabilitatsiooniteenusest on välja kujunenud iseseisev teenus. Muudatusega viiakse SHS regulatsioon tegelikkusega vastavusse. Hoolekandeasutuses hooldamise ja rehabilitatsiooniteenuse eraldamisega kaheks iseseisvaks teenuseks luuakse õiguslik alus ja võimalus rehabilitatsiooniteenuse edasiseks arendamiseks.

Eelnõu § 1 punktis 3 muudetakse SHS § 10 punkti 6, jättes varasemast sõnastusest „hooldamine ja rehabilitatsioon hoolekadeasutuses“ välja sõnad „ja rehabilitatsioon“. Muudatus on vajalik, kuna samasse paragrahvi sätestatakse uus sotsiaalteenus - rehabilitatsiooniteenus. Eesmärgiks on tagada terminite selgus ning üheselt mõistetavus.

Eelnõu § 1 punktis 4 täiendatakse peatükki 3. paragrahvidega 111 - 1110, millega sätestatakse rehabilitatsiooniteenuse mõiste ja sisu, seda saama õigustatud isikud, rehabilitatsiooniteenuse taotlemise kord, rehabilitatsiooniteenuse osutajana tegutsemise õigus, rehabilitatsiooniteenuse osutajana registreerimise menetlus, rehabilitatsioonimeeskonna koosseis ning nõuded rehabilitatsiooniteenuse osutamisele.

SHS 3. peatükki lisatavas paragrahvis 111 defineeritakse rehabilitatsiooniteenuse eesmärk ja sisu. Rehabilitatsiooniteenust osutatakse isiku iseseisva toimetuleku, sotsiaalse integratsiooni ja töötamise või tööleasumise soodustamiseks. Rehabilitatsiooniteenuse osutamise raames viiakse läbi inimese terviseseisundi ja vajaduste hindamine ning kavandatakse tegevused püstitatud eesmärgini jõudmiseks. Planeeritavad tegevused fikseeritakse rehabilitatsiooniplaanis. Inimesele osutatakse rehabilitatsiooniplaanis toodud rehabilitatsiooniasutuse pädevuses olevaid teenuseid ning  juhendatakse plaanis toodud tegevuste elluviimisel.

Skeem 1: rehabilitatsiooniteenuse seos muude töö-, tervishoiu- ja sotsiaalteenustega

Toodud skeem iseloomustab traditsioonilist teenuste järjestust inimese toimetuleku, tööga hõivatuse ja sotsiaalse integratsiooni saavutamisel. Käesoleva eelnõuga reguleeritud rehabilitatsiooniteenus järgneb üldjuhul tervishoiuteenuste osutamisele ning valmistab inimest ette kasutama tööturuteenuseid või asuma tööle avatud tööturul või toetab hariduse omandamist koolis või elama iseseisvalt toetavate teenuste kaasabil.

Eesmärgi täitmise seisukohast on oluline erinevate valdkondade vastavate teenuste kättesaadavus. Näiteks ei ole tulemuslik olukord, kus psüühikahäirega inimesele osutatakse küll tervishoiuteenuseid, kuid järgnevalt või samal ajal ei õpetata teda iseseisvalt toime tulema, ei nõustata perekonnaliikmeid ega osutata tööturuteenuseid, et  inimene saaks teha toetatud või ka tavalist tööd. Samuti kui rehabilitatsiooniteenuse osutamisel on nii palju kui võimalik taastatud inimese iseseisva toimetuleku oskusi, kuid ta ei saa neid realiseerida, kuna tema elukohas puuduvad kohaliku omavalitsuse toetavad hoolekandeteenused (nt isikliku abistaja teenus või puudub juurdepääs tarnspordile).

 Rehabilitatsiooniteenuse osutamine võib toimuda ka samaaegselt tervishoiuteenuste, tööturuteenuste või kohalike omavalitsuste toetavate sotsiaalteenuste osutamisega. Samuti ei vaja kõik inimesed kõikide toodud etappide läbimist.

Käesoleva seaduseelnõuga reguleeritava rehabilitatsiooniteenuse all on mõeldud psühhosotsiaalset ja töö- ning kutsealast rehabilitatsiooni.

Inimestele, kelle seisund east või puudest tingituna ei luba töötada, osutatakse rehabilitatsiooniteenust eesmärgiga vähendada kõrvalise abi vajadust nii palju kui võimalik, mille kõrvalmõjuks ühiskonnale on kalli institutsionaalse hoolduse teenuse vajaduse vähenemine. Rehabilitatsiooniteenuse osutamisel lastele tagatakse nende paremad arengutingimused.

Rehabilitatsiooniteenuse osutamise eelduseks on inimese selline seisund, kus ta vajab mitmete valdkondade spetsialistidega konsulteerimist ning seejärel erinevate teenuste osutamist. Nt kui inimene vajab ainult koduhooldajat, mille vajadust suudab hinnata kohaliku omavalitsuse sotsiaaltöötaja, siis ei ole vajalik tema suunamine rehabilitatsiooniteenusele. Kui aga inimese seisund ja probleemid on keerukamad, nt vajab ravi, tehniliste abivahendite (nt proteesi) kohandamist, elukoha ja töökoha kohandamist, isiklikku abistajat või muud abi, siis ei ole ühe valdkonna spetsialist pädev tema seisundit ja vajadusi kompleksselt hindama. Sellisel juhul osutatakse isikule rehabilitatsiooniteenust, mille peamiseks kriteeriumiks on erinevate valdkondade spetsialistide olemasolu, kes viivad läbi kompleksse hindamise ja abimeetmete planeerimise.

Eelnõu sätestab rehabilitatsiooniteenuse osutamise peamiste tegevustena järgnevad:

• Rehabilitatsioonihindamine ehk rehabilitatsioonidiagnostika ja tegevuste planeerimine.

Diagnostika käigus hinnatakse inimese valmisolekut ja motiveeritust muutusteks, inimese seisundit ja vajadusi ning olemasolevaid ressursse (sh olemasolevad teenused, toetusvõrgustikud, keskkond jm); püstitatakse eesmärgid ning kavandatakse tegevusi eesmärgi saavutamiseks. Inimese valmisoleku ja motiveerituse puudumisel planeeritakse arendavaid tegevusi muutuseks valmisoleku parandamiseks isikul või teda ümbritsevatel isikutel. Eesmärk püstitakse konkreetse inimese jaoks olulise muutuse saavutamiseks elamise, töötamise, suhtlemise, õppimise või muudes aspektides. Hindamise kokkuvõte, püstitatud eesmärgid ja tegevused eesmärgi saavutamiseks fikseeritakse rehabilitatsiooniplaanis, mis koostatakse kuueks kuuks kuni kolmeks aastaks.

Näiteks: Puudest tingitud funktsioonihäirete tõttu ei saa isik jätkata elamist varem harjunud moel. Arusaamisel, et vanamoodi ei saa jätkata, arutletakse rehabilitatsiooniprotsessi käigus, milline see uus elukeskkond peaks olema (kuidas korraldada isikliku elu igapäevatoiminguid, leida tööd jne). Millised on võimalused? Milline on praegune funktsioneerimise tase? Milliseid ressursse inimene omab või milliseid toetusvõimalusi  ümbruskond pakub (toetavad teenused; lähedased, sõbrad jne)? Milline võiks olla võimalik ja soovitud elukeskkond? Mis takistavad sellise elukeskkonna omamist hetkel? Millised on võimalused (konkreetsed tegevused) takistuste kõrvaldamiseks?  Tegevuste elluviimine. Tulemus elamine sobivas elukohas, kus isik tuleb toime ja on valmis jätkama töötamist või töö otsinguid. 

• Juhtumikorralduse meetodil inimese juhendamine ja nõustamine eesmärkide saavutamiseks vajalike tegevuste elluviimisel (st isiku juhendamine rehabilitatsiooniplaani elluviimisel). Juhtumikorralduse peamiseks ülesandeks on inimese seostamine tema vajadustele vastavate teenuste ja toetuste ning muude ressurssidega, eesmärgiga pakkuda paremini sihistatud individuaalsetest vajadustest lähtuvat abi, mis kokkuvõtteks tagaks ressursside efektiivsema kasutamise.

Eelnõu sätestab uuena rehabilitatsioonimeeskondade kohustuse juhendada ja nõustada inimest (sh inimesele teenuste osutajaid) rehabilitatsiooniplaani täitmisel, eesmärgiga tagada rehabilitatsiooniplaanis toodud tegevuste tõhusam elluviimine, muuta plaan realistlikumaks ning tõsta osutatavate sotsiaalteenuste konkreetse inimese vajadustele vastavuse taset.

• Rehabilitatsiooniplaanis toodud teenuste osutamine - rehabilitatsiooniplaanis tuuakse ära kõik teenused ja tegevused, mis on valajalikud ning ka reaalselt kättesaadavad isiku toimetuleku ja tööhõive parandamiseks (nt erinevad nõustamise ja teraapia teenused, tervishoiuteenused, kohalike omavalitsuste poolt osutatavad sotsiaalteenused, tööturuteenused, abivahendite vajaduse selgitamine, hoolekandeasutustes hooldamise teenused jm teenused).

 Rehabilitatsioonimeeskond osutab oma liikmete erialavaldkonna nõustamise ja teraapiateenused (nt füsioteraapia, psühhoteraapiad, logopeedi või eripedagoogi nõustamine jne). Nimetatud teenused on keerukad ja eeldavad kvalifitseeritud kaadrit ja piisaval hulgal kliente, mistõttu neid arendatakse ja finantseeritakse esialgu tsentraalselt rehabilitatsioonimeeskondade kaudu tagades kättesaadavuse vähemalt maakonna tasandil. Nimetatud teenuseid võivad osutada ka kohalikud omavalitsused,  et tagada teenuste kättesaadavus abivajajale võimalikult lähedal.

SHS 3. peatükki lisatava paragrahvi 112 lõikes 1 määratletakse riigi osutatava rehabilitatsiooniteenuse õigustatud subjektid, kelleks on puudega isikud; isikud kes taotlevad puude raskusastme määramist puuetega inimeste sotsiaaltoetuse seaduse alusel; isikud, kellele rehabilitatsiooniteenuse osutamise vajaduse on määranud alaealiste mõjutusvahendite seaduse alusel alaealiste komisjon ning 16-65 aastased raske ja pikaajalise psüühikahäirega isikud, kelle töövõime kaotus on 40 protsenti.

PISTS alusel suunatakse hetkel rehabilitatsiooniteenusele kõik puude raskusastet taotlevad lapsed ja 16-aastased ning vanemad isikud, kellele rehabilitatsiooniteenuse osutamine (sh plaani koostamine) on vajalik puude raskusastme määramiseks või sotsiaalse integratsiooni parandamiseks. Samuti on sotsiaalministri 3. jaanuari 2002. a määruse nr 4 alusel õigustatud isikuteks 16-65 aastased psüühikahäirega isikud, kelle töövõime kaotus on 40 - 100 protsenti. Käesoleva eelnõuga määratakse rehabilitatsiooniteenusele õigustatud isikute sihtgrupid kindlaks seaduse tasandil.

Uuena on rehabilitatsiooniteenusele õigus igas eas puuetega inimestel ning isikutel, kes on suunatud teenusele alaealiste komisjoni otsusel alaealiste mõjutusvahendite seaduse alusel. Viimati nimetatud sihtgrupile on planeeritud avada 4 regionaalset (Tallinnas, Tartus, Pärnus ja Ida-Virumaal) spetsialiseeritud rehabilitatsiooniasutust.

SHS 3. peatükki lisatava paragrahvi 112 lõikes 2 sätestatakse Vabariigi Valitsusele volitusnorm kehtestada rehabilitatsiooniteenuse raames osutatavate teenuste loetelu, teenuste piirhinnad ning kalendriaastas riigi poolt finantseeritava rehabilitatsiooniteenuse maksimaalne maksumus ühe isiku kohta.

2005. aastaks on plaanis kehtestada isikule rehabilitatsiooniteenuse osutamise maksimaalseks maksumuseks 4000 krooni. Psüühikahäirega isikute puhul on maksimaalseks maksumuseks 25 000 krooni, määr kehtib alates 2000. aastast.  Antud raha eest on isikul õigus saada rehabilitatsiooniplaanis nimetatud ning rehabilitatsiooniteenuste loetellu ja hinnakirja kantud teenuseid.

Ühele isikule konkreetseks kalendriaastaks kehtestatud rehabilitatsiooniteenuste piirsumma sisse ei arvestata kulutusi, mis on seotud statsionaarsel teenusel viibinud isiku majutusega. Need kulud kaetakse eraldi iga isiku kohta vastavalt rehabilitatsiooniteenuste loetelus kehtestatud piirhinnale.

Rehabilitatsiooniteenuse maksumust arvutatakse rehabilitatsiooniteenuste loetellu kantud teenustele kehtestatud piirhindade alusel. Sotsiaalkindlustusameti (edaspidi SKA) poolt ei  hüvitata teenuse osutajale nende rehabilitatsiooniteenuste maksumust, mis ei ole kantud rehabilitatsiooniteenuste loetellu ja hinnakirja.

Samuti ei kata SKA rehabilitatsiooniteenuse osutajale rehabilitatsiooniga kaasnevaid kulutusi, juhul kui need ületavad ühele isikule aastaks kehtestatud piirsummat.

Vabariigi Valitsuse määrusega kehtestatavad piirhinnad kuuluvad Sotsiaalministeeriumi poolt ülevaatamisele iga kalendriaasta alguses ja sõltuvad riigieelarvega kehtestatud rahalistest mahtudest.
Riigi poolt hüvitatavate rehabilitatsiooniteenuste maksumus sisaldab personali- ja majanduskulusid, välja arvatud kapitalikulud.

Rehabilitatsiooni hindamine ja tegevuste planeerimine jaguneb kaheks, kas tegevuseks rehabilitatsiooniteenuse osutaja asukohas või väljaspool rehabilitatsiooniteenuse osutaja asukohta (juhtum, kus rehabilitatsioonimeeskond sõidab isiku juurde koju ja hindab teda elukeskkonnas). Erinevad on ka vastavate teenuste hinnad. Antud tegevuse kestvuseks on arvestatud 20 tundi ja spetsialistide tunnihindeks 121 krooni, mis teeb ühe koostatava plaani hinnaks (20*121) = 2420 krooni. Väljaspool rehabilitatsiooniteenuse osutaja asukohta tehtevale plaanile lisandub 200 krooni, mis on mõeldud teenuse osutaja transpordikulude katmiseks ning plaani maksumus on sellisel juhul 2620 krooni.

Lisaks plaani koostamisele kuulub riigi poolt eraldi tasustamisele ka rehabilitatsiooniplaani koostamise ja täitmise juhendamine ning täitmise tulemuste hindamine, mis kaetakse teenuse osutajale teenust osutava rehabilitatsioonispetsialisti tunnihinde piirhinna mahus, mis on (19438:20:8) = 121 krooni.

Tabel 2. Rehabilitatsioonteenust osutava spetsialisti tunnihinde kujunemine

Rehabilitatsioonispetsialisti tunnihinde piirhind on võetud aluseks ka rehabilitatsiooniplaani koostamise maksumuse arvutamisel. 121 kroonist tunni piirhinda kohaldatakse eespool nimetatud tegevuste puhul ka eripedagoogile, logopeedile ja psühholoogile, kelle tunnihinne on rehabilitatsiooniteenuste osutamise puhul muidu 139 krooni.

Kalendriaastaks kehtestatud rehabilitatsiooniteenuste piirsummast eraldi katab riik teenuse osutajale isiku majutuse kulud viimase statsionaarsel teenusel viibimise (rehabilitatsiooniplaani koostamise või teenuse osutamise) ajal. Isikut võib majutada nii rehabilitatsiooniteenuse osutaja asukohas kui ka mõnel muul teenuse osutaja pakutud majutuspinnal, mis vastab majutuspindadele kehtestatud nõuetele. Antud teenuse puhul hüvitab riik teenuse osutajale ühe isiku kohta 180 krooni päevas. Isiku ühe majutuspäeva maksumus sisaldab lisaks majutamisele ka toitlustamise korra päevas.

Rehabilitatsioonispetsialisti (sotsiaaltöötaja, füsio- ja tegevusterapeudi) osutatavate rehabilitatsiooniteenuste tunni piirhind on (19438:20:8)=121 krooni. Toodud spetsialisti tunnihind sisaldab endas töötushüvitise ja sotsiaalmaksu määra (33,5 protsenti) ning majanduskulusid (30 protsenti).

Tulenevalt asjaolust, et vastavalt Vabariigi Valitsuse 10. juuli 2001. a määrusele nr 236 “Ametikohtade loetelu ja lühendatud tööaja kehtestamine koolide ja muude lasteasutuste õpetajatele, kasvatajatele ja teistele õppe- ja kasvatusalal töötavatele isikutele ning tervishoiuteenuse osutajaga sõlmitud töölepingu alusel töötavatele psühholoogidele ja logopeedidele” on logopeedi, eripedagoogi ja psühholoogi tööpäeva pikkuseks 7 tundi, on nende spetsialistide osutatavatele rehabilitatsiooniteenustele kehtestatud suurem tunni piirhind, mis on (19438:20:8) = 139 krooni.

Tabel 3. Logopeedi, eripedagoogi  ja psühholoogi tunnihinde kujunemine

SHS 3. peatükki lisatava paragrahvi 113 lõikes 1 määratakse riikliku rehabilitatsiooniteenuse osutamise tagamine Sotsiaalkindlustusameti ülesandena. Sotsiaalkindlustusamet koordineerib juba praegu puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse raames rehabilitatsiooniteenuse rakendamist. Viimaste aastatel on ka laste rehabilitatsiooniteenuse osutamise koordineerimine järk-järgult maavalitsuste alt Sotsiaalkindlustusameti alla koondatud, et viia teenuse administreerimine ühtsesse süsteemi. Sotsiaalkindlustusamet korraldab sotsiaaltoetuste maksmist ka puuetega inimestele, mistõttu on mõistlik viia ka puuetega inimestele suunatud rehabilitatsiooniteenuse osutamise koordineerimine Sotsiaalkindlustusameti alla. 

Sama paragrahvi lõikega 2 antakse Sotsiaalkindlustusametile õigus rehabilitatsiooniteenuse osutamise ülesanne halduslepinguga üle anda majandustegevuse registris rehabilitatsiooniteenuse osutajana registreeritud isikule või asutusele.

SHS 3. peatükki lisatavas paragrahvis 114 sätestatakse rehabilitatsiooniteenuse taotlemise kord. Antud paragrahvi lõike 1 alusel peab isik rehabilitatsiooniteenuse taotlemiseks esitama vormikohase avalduse koos nõutavate lisadokumentidega Sotsiaalkindlustusametile. Sätestatakse ka volitus sotsiaalministrile kehtestada avalduse esitamise vorm.

Alaealiste mõjutusvahendite seaduses nimetatud isik rehabilitatsiooniteenuse saamiseks Sotsiaalkindlustusametile asjakohase alaealiste komisjoni otsuse, milles on mõjutusvahendina määratud rehabilitatsiooniteenuse osutamine.

Raske ja pikaajalise psüühikahäirega isikud esitama täiendavalt eriarsti tõendi (väljavõtte haigusloost) psüühikahäire esinemise kohta ning eriarsti või perearsti tõendi nakkushaiguste esinemise kohta. Varasemalt oli nimetatud kohustus sätestatud sotsiaalministri vastava määrusega.

Sama paragrahvi lõikega 4 määratletakse Sotsiaalkindlustusameti kohustus teha viie tööpäeva jooksul alates taotluse saamisest otsus isikule rehabilitatsiooniteenuse osutamise või osutamata jätmise kohta. Sotsiaalkindlustusamet saab teha eitava otsuse juhul, kui isik ei kuulu teenust  saama õigustatud subjekti ringi.

Sama paragrahvi lõike 5 alusel väljastab positiivse otsuse korral Sotsiaalkindlustusamet isikule suunamiskirja rehabilitatsiooniteenusele. Negatiivse otsuse korral teavitab Sotsiaalkindlustusamet taotlejat vastavalt haldusmenetluse seadusele. Sättes antakse sotsiaalministrile volitus suunamiskirja vormi kehtestamiseks. Isik võib haldusmenetluse seaduse alusel vaidlustada haldusorgani tehtud otsuse haldusmenetluse seadusega kehtestatud korras.

Suunamiskirjale lisatakse rehabilitatsiooniteenuste osutajate nimekiri, kellega SKA on sõlminud halduslepingu rehabilitatsiooniteenuse osutamiseks.  Inimene saab valida nimekirjast talle sobivaima teenuse osutaja. Kuna inimesel võib olla raske otsustada, milline teenuse osutaja sobib tema probleemidega kõige paremini (arvestades, et teenuse osutajad võivad olla spetsialiseerunud), märgistab Sotsiaalkindlustusamet need teenuse osutajad, mis võiksid inimesele kõige enam sobida. Märgistus on soovituslik, inimene võib valida ka märgistusest erineva teenuse osutaja.

Sama paragrahvi lõike 6 alusel peab isik pöörduma 15 kalendripäeva jooksul alates suunamiskirja saamisest rehabilitatsiooniteenuse saamiseks rehabilitatsiooniteenuse osutaja poole. Ilma mõjuva põhjuseta hilisemal pöördumisel ei ole tal enam õigust saada rehabilitatsiooniteenust selle suunamiskirja alusel. Registreerumise all on mõeldud inimese pöördumist (võib ka telefoni teel) rehabilitatsiooniasutuse poole, et leppida kokku aeg, millal ta võiks rehabilitatsiooniteenusele asuda (tegelik  rehabilitatsiooniteenusele asumise aeg ei pea olema 15 kalendripäeva jooksul suunamiskirja saamisest). Isiku pöördumise tähtaja määratlemise vajadus tuleneb senisest praktikast, kus pärast rehabilitatsiooniteenuse suunamiskirja väljastamist isikud „kaovad ära“ ja Sotsiaalkindlustusametil puudub ülevaade, kas nad kavatsevad teenusele asuda või loobuvad sellest, mis teeb ressursside kasutamise planeerimise raskeks.

Nimetatud ajavahemik, 15 päeva, on praktikas kasutusel isiku rehabilitatsiooniteenusele suunamisel puude raskusastme määramisel. Aega ei saa viia pikemale perioodile, kuna puude raskusastme määramise protsessis on oluline, et kogu tegevus mahuks 3 kuu (aeg, mille jooksul makstakse puuetega inimeste sotsiaaltoetust tagasiulatuvalt) raamidesse.

SHS 3. peatükki lisatavas paragrahvis 115 reguleeritakse rehabilitatsiooniteenuse osutamise järjekord, mis on rehabilitatsiooniteenuse osutaja peetav andmekogu rehabilitatsiooniteenuse osutamist ootavate teenust saama õigustatud isikute kohta.

Rehabilitatsiooniteenuse osutamise järjekord on reguleeritud juhuks, kui järjekorrad peaksid tekkima. Hea halduse tava kohaselt peavad rehabilitatsiooniteenuse osutajad osutama teenust isikule nii kiiresti kui see on võimalik ja mitte hiljem kui mõistliku aja jooksul.

Inimese registreerumisel rehabilitatsiooniteenuse osutaja juures informeerib asutus isikut järjekorra pikkusest, võimalikest vabadest aegadest, samuti teavitab inimest tema järjekorra saabumisest või järjekorra muutumisel avanenud võimalustest. Andmete all on mõeldud vähemalt isiku nime, sideandmeid ja Sotsiaalkindlustusameti väljastatud suunamiskirja numbrit ning väljaandmise kuupäeva.

Sama paragrahvi lõige 2 annab Sotsiaalkindlustusametile õiguse igal ajal rehabilitatsiooniteenuse osutamise järjekorraga tutvuda või nõuda rehabilitatsiooniteenuse osutamise järjekorra esitamist tutvumiseks.

SHS 3. peatükki lisatavas paragrahvis 116 sätestatakse isikud, kes võivad osutada rehabilitatsiooniteenust. Nendeks on füüsilisest isikust ettevõtjad, juriidilised isikud või asutused, kes on end registreerinud rehabilitatsiooniteenuse osutajana majandustegevuse registris.

Varasemalt kinnitas rehabilitatsiooniteenuse osutajad sotsiaalministri 28. juuni 2000. a määruse nr 43 „Rehabilitatsiooniasutustele esitatavad nõuded“ alusel Sotsiaalministeerium. Uudsena on eelnõuga registreerimine üle viidud käesoleva aasta 15. aprillist kehtiva majandustegevuse registri seaduse alusel reguleeritud majandustegevuse registrisse. Majandustegevuse ühtse registri kasutamine annab oluliselt paremad võimalused teenuste osutajate registreerimiseks, registrikannete kasutamiseks ja töötlemiseks ning registriandmete avalikkus annab inimestele paremad võimalused saada ülevaade teenuste osutajatest ning otsustada teenuse osutaja kvaliteedi üle (register kajastab ka teenuse osutajale tehtud ettekirjutusi).

SHS 3. peatükki lisatavas paragrahvis 117 täpsustatakse registreerumise taotlemise korda. Paragrahvi lõikega 1 sätestatakse, et isik või asutus peab esitama registreerimiseks registreerimistaotluse Sotsiaalkindlustusametile. Sotsiaalkindlustusamet kontrollib isiku või asutuse esitatud andmete vastavust majandustegevuse registri seaduse ja käesoleva eelnõuga SHS sätestatavatele nõuetele ning kannab asutuse registrisse.

Sama paragrahvi lõikega 2 sätestatakse andmed, mida registreerimist taotlev isik või asutus peab lisaks majandustegevuse registri seaduses sätestatule täiendavalt esitama. Käesoleva seaduse alusel registreerumiseks vajalike andmete erinõueteks on rehabilitatsioonimeeskonda kuuluva spetsialisti ees- ja perekonnanimi,  eriala, haridust tõendava dokumendi number ja väljaandja; need Vabariigi Valitsuse kehtestatud loetelus nimetatud teenused, mida rehabilitatsiooniteenuse osutaja rehabilitatsiooniteenuse raames osutab; rehabilitatsiooniteenuse osutamise piirkond. Nimetatud lisaandmeid on rehabilitatsiooniteenuse osutajad esitanud Sotsiaalministeeriumile ka hetkel kehtiva sotsiaalministri määrusega reguleeritud korras.

Registreerimismenetlusele kohaldatakse käesolevast eelnõust tulenevate erisustega majandustegevuse registri seaduses sätestatut.

SHS 3. peatükki lisatavas paragrahvis 118 sätestatakse  registreeringu kustutamine. Selle kohaselt võib SKA teha registreeringu kustutamise otsuse, kui rehabilitatsiooniteenuse osutaja jätab ettekirjutusega täitmiseks ette nähtud kohustuse täitmata. Kõik Sotsiaalkindlustusameti tehtud ettekirjutused registreeritakse registris ja on seetõttu avalikud.

SHS 3. peatükki lisatavas paragrahvis § 119 sätestatakse nõuded rehabilitatsioonimeeskonna koosseisule ning kvalifikatsioonile. Lõikes 1 sätestatakse, et rehabilitatsioonimeeskonna moodustab rehabilitatsiooniteenuse osutaja. Rehabilitatsiooniteenuse osutaja kohustus moodustada rehabilitatsioonimeeskond on hetkel reguleeritud sotsiaalministri määruses  rehabilitatsiooniasutustele esitatavates nõuetes. Muudatusega viiakse rehabilitatsioonimeeskonna moodustamise kohustus ja koosseis seaduse tasandile.

Sama paragrahvi lõikes 2 sätestatakse rehabilitatsioonimeeskonna koosseis ning kehtestatakse nõuded rehabilitatsioonimeeskonda kuuluvate spetsialistide haridustasemele.

Vajadus rehabilitatsioonimeeskonda kaasata erineva valdkonna spetsialiste tuleneb rehabilitatsiooniteenuse multidistsiplinaarsest olemusest, kuna keerukamate probleemidega inimeste vajadused võivad kuuluda erinevate spetsialistide erialavaldkonda (nt tervishoid, sotsiaalhoolekanne, haridus, tööhõive), mistõttu küsimuste lahendamine eeldab kompleksset lähenemist. Meeskond on eelkõige vajalik rehabilitatsiooni hindamise ja tegevuste planeerimise etapis. Rehabilitatsiooniplaan koostatakse kollegiaalselt inimese aktiivsel osalemisel. Plaani elluviimist juhendab ja plaanis toodud teenuseid (teraapiaid, nõustamist) osutab spetsialist ainuisikuliselt.

SHS 3. peatükki lisatavas paragrahvis § 1110 täpsustatakse nõuded rehabilitatsioonimeeskondade kohustuslikule koosseisule teatud sihtgruppide puhul. Praktikast tulenevalt eeldab märgitud sihtgrupi probleemistik eelkõige toodud spetsialisti sekkumist. Erisuste sätestamine ei võimalda nimetatud spetsialiste meeskonnast välja jätta, millega kindlustatakse isikule vastava abi kättesaadavuse.

Erisustena on sätestatud, et:
1) somaatilise häire või kahjustustega isikule rehabilitatsiooniplaani koostamisel peab rehabilitatsioonimeeskonda kuuluma füsioterapeut või tegevusterapeut;
2) meele- või kõnepuudega või vaimse alaarenguga isikule rehabilitatsiooniplaani koostamisel peab rehabilitatsioonimeeskonda kuuluma eripedagoog või logopeed;
3) tööealise isikule rehabilitatsiooniplaani koostamisel peab rehabilitatsioonimeeskonda kuuluma psühholoog, kes on saanud ettevalmistuse karjäärinõustamise alal;
4) kuni 18-aastase isikule rehabilitatsiooniplaani koostamisel peab  rehabilitatsioonimeeskonda kuuluma eripedagoog.

Sama paragrahvi lõige 6 sätestab nõuded isiku majutamisele rehabilitatsiooniasutuses teenuse osutamise ajal.

Eelnõu § 1 punktis 5 ja 6 muudetakse SHS § 16. Muudatusega viiakse SHS paragrahv 16 kooskõlla sama eelnõuga muudetud SHS paragrahviga 10, kus rehabilitatsiooniteenus ja hooldamise teenus sätestatakse kahe iseseisva teenusena. Paragrahvi 16 pealkirjast ja sama paragrahvi lõikest 1 jäetakse välja sõna „rehabilitatsioon“. Muudatus ei too kaasa olukorda, kus hoolekandeasutustes (nt lastekodudes) elavatele inimestele rehabilitatsiooniteenust enam  ei võimaldata. Rehabilitatsiooniteenus tagatakse neile samadel põhimõtetel ja sama korra alusel, kui kõigile teistele käesolevas eelnõus nimetatud isikutele.

Eelnõu § 1 punktis  7 täiendatakse SHS paragrahvi 22 täiendatakse lõikega 13 , millega tagatakse ühe täiskasvanud isiku ja alaealise lapse või lastega perekonnale toimetulekutoetuse saamisel igakordselt täiendavat toimetulekutoetuse maksmine suuruses 200 krooni .

Täiendava toimetulekutoetuse maksmise meede on suunatud kõige vaesemas olukorras olevate üksi lapsi kasvatavate perede puuduse leevendamiseks. Samuti tagab muudatus võrdses mahus toimetulekutoetuse tõusu ühe vanemaga peredel võrreldes sama suure laste arvuga kahe vanemaga peredega. Täiendavat toimetulekutoetust makstakse välja koos toimetulekutoetusega ning seda loetakse toimetulekutoetuse osaks.

Eelnõu § 1 punktis 8 täiendatakse SHS paragrahvi 221 lõikega 32, millega sätestatakse täpsemalt asjaolud isiku toimetulekuks piisavate vahendite (esemete) hindamisel. Sätte kaugem eesmärk on tagada toimetulekutoetuse maksmine ainult tegelikus puuduses olevatele inimestele ning samas luua läbi nõustamise ja muude sotsiaal- ning tööturuteenuste osutamise võimalus paremaks toimetulekuks.

Toimetulekutoetuse esmakordsel taotlemisel või andmete koosseisu muutumisel märgib isik avaldusele tema või ta perekonna kasutuses või omandis olevate esemete (vara) loetelu ning kinnitab andemete õigsust allkirjaga. Nimetatud esemeteks on kinnisasjad; sõidukid liiklusseaduse (RT I 2001, 3, 6; 2002, 92, 531; 105, 613; 110, 654; 655; 2003, 26, 156; 78, 522; 2004, 46, 329) tähenduses; väärtpaberid väärtpaberituru seaduse (RT I 2001, 89, 532; 2002, 23, 131; 63, 387; 102, 600; 105, 612; 2003, 81, 544; 88, 591; 2004, 36, 251; 37, 255) tähenduses. Esemete iseloomustamiseks esitatavate andmete loetelu on jäetud lahtiseks ja võimaldab kohalikel omavalitsustel igal konkreetsel juhul täpsustada, milliseid andmeid loetelus esemete kohta küsida. Üldise praktika kohaselt iseloomustavad nimetatud esemeid järgmised andmed: kinnisasjade (metsa-, põllu-, aiamaa) ja eluruumide või sõidukite puhul - liik, asukoht, suurus (ha, m2), omandamise või rentimise (üürimise) aeg ja viis; väljalaskeaasta (sõidukite puhul); väärtpaberite puhul emitent, liik, kogus, nimi- ja koguväärtus, omandamise aeg.

Kohaliku omavalitsuse volitatud ametnikul on õigus kontrollida andmete õigsust päringute teel näiteks Maksu- ja Tolliameti ning Sotsiaalkindlustusameti haldusala registrite kaudu ja koguda täiendavaid andmeid ka muude loetelus nimetamata esemete kohta.

Abitaotleja majandusliku toimetuleku hindamisel ei hinnata esemete üksikasjalikku väärtust, vaid seda, kas perekonna käsutuses olevad varalised vahendid võimaldavad iseseisvalt toime tulla. Samuti on ebaõige tõlgendada sätet moel, et abivajaja vara võetakse kohaliku omavalitsuse ametniku poolt rahaliselt arvele või sunnitakse isikut seda müüma.

Toimetulekuks piisavate vahendite (vara) hindamise võimalus on sätestatud ka kehtivas SHSis. Muudatus võimaldab tagada sätte parema täitmise. Uuenduslik on aspekt, et majandusliku olukorra hindamine eeldab ka iga üksiku taotluse puhul inimese nõustamist küsimuses, kuidas taotleja saaks tema kasutuses olevaid esemeid toimetuleku parandamiseks paremini kasutada. Nõustamist osutab kohaliku omavalitsuse sotsiaaltöötaja SHS § 11 kohaliku omavalitsuse korraldada oleva sotsiaalnõustamise teenuse raames, samuti võimaldatakse isikule vastavaid tööturuteenuseid.

Eelnõu § 1 punktis 9 muudetakse SHS paragrahvi 222 lõike 2 punkti 3, mille tulemusel hakatakse toimetulekutoetuse määramisel sissetulekutena arvesse võtta RPTS alusel makstavaid igakuiseid lapsetoetusi.

Muudatus loob eeldused vaesuslõksu tekke vähenemiseks ning luuakse olukord, kus töötamine on kasulikum kui toetustest elamine. Lapsetoetuse sissetulekuna arvesse võtmisel toimetulekutoetuse maksmise korral perede olukord võrreldes varasemaga ei halvene, vaid paraneb. Kuna muudatus viiakse ellu koos toimetulekutoetuse piiri tõstmisega (750 kr) ja RPTS muudatusega sisseviidava kolmikuid kasvatava ning nelja- ja enamalapselise pere kvartalitoetuse tõusuga, siis suureneb pere kohta toetusest saadav summa kõikide peretüüpide puhul.

Analüüsides muid lastega perede soodustusi, kasvavad näiteks 2005. aastast kolmandast lapsest alates veel tulumaksuseaduse alusel tehtavad soodustused: iga lapse kohta arvestuslikult kuus 104 krooni ja aastas 1248 krooni. Seega juhul, kui suurpere vanemad töötavad (ka miinimumpalgal) on toetuste ja tulumaksuseaduse alusel tehtavate soodustuste koosmõjul perede sissetulek suurem kui mittetöötamise korral.

Käesoleva muudatus puudutab 9,6 protsenti  kõikidest lastega leibkondadest Eestis. 2003. aastal oli toimetulekutoetust saanud lastega leibkondade arv 18 654. 2004. aasta 28. juuli seisuga saavad 1. lapse lapsetoetust 193 433 last, mis sisuliselt näitab alla 18-aastase lapsega perede arvu. Samuti oli 2000. a. rahvaloenduse andmete alusel alla 18-aastaste lastega leibkondade arv 195 396.

Eelnõu § 1 punktis 10 muudetakse SHS  paragrahvi 222 lõiget 5, mille kohaselt tuleb edaspidi kohalike omavalitsustel lähtuda eluruumi sotsiaalse põhjendatud normi piirmäära kehtestamisel mõistlikkuse printsiibist.

Kulude piirmäär sõltub regionaalsetest eripäradest, mistõttu on piirmäära kehtestamise õigus igal kohalikul omavalitsusel, kuid muudatus paneb kohalikele omavalitsusele kohustuse põhjendada piirmäärade suurust tulenevalt mõistlikkus printsiibist Võlaõiguse seaduse alusel loetakse mõistlikuks seda, mida samas olukorras heas usus tegutsevad isikud loeksid tavaliselt mõistlikuks. Mõistlikkuse hindamisel tuleks arvestada asja olemust ja eesmärki, vastava valdkonna tavasid ja praktikat. Piiri kehtestamisel tuleb sotsiaalabi eesmärgist lähtuvalt arvestada, et abiga tagatakse siiski ainult minimaalsete esmavajaduste (sh eluasemekulude) rahuldamine. 

Eelnõu § 1 punktis 11 täiendatakse SHS paragrahvi 223 lõikega 21, mille kohaselt on kohalik omavalitsus on kohustatud osutama toimetulekutoetuse taotlejale või perekonnale sotsiaalnõustamise teenust.

Isiku toimetulekutoetuse taotlemisel viib valla või linnavalitsuse volitatud isik (sotsiaaltöötaja) läbi intervjuu, mis sisaldab taotleja ja tema leibkonnaliikmete majandusliku olukorra ja sotsiaalse toimetuleku hindamist ning nõustamist. Sotsiaalnõustamise käigus püstitatakse eesmärgid majandusliku ja sotsiaalse toimetuleku parandamiseks ning sotsiaaltöötaja juhendab inimest toimetuleku parandamiseks ettenähtud tegevuste elluviimisel. Planeeritud tegevuste elluviimise  süstematiseerimiseks ja inimesega selgesõnalise kokkuleppe sõlmimiseks tegevuste täitmisel on soovitav tegevuste kava fikseerida individuaalse toimetuleku soodustamise tegevuskavas. Tegevuskava soovituslik vorm avaldatakse Sotsiaalministeeriumi kodulehel ning kohaliku omavalitsuse sotsiaaltöötajad võivad soovi korral antud vormi kasutada. Sotsiaalnõustamisteenuse kvaliteedi ühtlustamiseks võimaldab Sotsiaalministeerium 2005. aastast kohaliku omavalitsuse sotsiaaltöötajatele sotsiaalnõustamise raames läbiviidavat võlanõustamise  koolitust.

Arvestades, et toimetulekutoetuse taotlejatest on 67% töötuga perekonnad ja sellest omakorda üle poole (56,4%) pikaajalise töötuga pered, on oluline toimetulekutoetuse taotlejate seostamine tööturumeetmetega ning nende töölesuunamine.

Sotsiaaltöötaja informeerib töövõimelist kaheksateistkümneaastast kuni vanaduspensioniealist isikut, kes ei tööta ega õpi, sotsiaalnõustamise käigus vajadusest pöörduda tööhõiveametisse. Vastavalt tööturuteenuse seadusele (RT I 2000, 57, 370; 2001, 59, 359; 2002, 61, 375; 2003, 88, 591)  osutatakse isikule tööhõiveameti poolt tööturuteenuseid, vajadusel määrates isikule juhtumikorraldaja, kes nõustab, juhendab ja toetab inimest töölesaamist takistavate probleemide ületamisel. Inimese mitteosalemisel talle mõeldud meetmete rakendamises  on valla- või linnavalitsusel kehtiva seaduse alusel õigus jätta toimetulekutoetus määramata.

Eelnõu § 1 punktis 12 muudetakse SHS paragrahvi 223 lõiget 3 punkti 1, millega täpsustatakse toimetulekutoetuse mittemääramise tingimusi töövõimelise isiku loobumise korral pakutud tööst või tööleasumist soodustavatest meetmetest.

Muudatusega seoses võib valla- või linnavalitsus jätta toimetulekutoetuse määramata töövõimelisele kaheksateistkümneaastasele kuni vanaduspensioniealisele isikule, kes ei tööta ega õpi ja on rohkem kui ühel korral ilma mõjuva põhjuseta keeldunud pakutud sobivast tööst või osalemast tööturuteenusel või valla- või linnavalitsuse korraldatud iseseisvale toimetulekule suunatud sotsiaalteenustes või õppeprotsessis. Erinevalt kehtivast seadusest on asendatud  sõnastus „valla- või linnavalitsuse poolt korraldatud iseseisvale toimetulekule suunatud rehabilitatsiooni“ sõnadega „tööturuteenuste ning iseseisvale toimetulekule suunatud sotsiaalteenuste“. Kehtiv sõnastus on tekitanud ebaselgusi praktikas meetme olemuse üle, mistõttu on mõistlik asendada toodud määratlus meetmetega, mille olemus ja korraldus on täpsemalt reguleeritud kas sotsiaalhoolekande seaduse või töövaldkonna seaduste alusel. Muudetava sätte alusel praktikas seni väljaarendatud meetmed (sh aktiviseerimiskeskused) mahuvad kas nimetatud seadustega reguleeritud sotsiaal- või tööturuteenuste alla.

Eelnõu § 1 punktis 13 täiendatakse SHS paragrahvi 223 lõiget 3 punktiga 4, mille kohaselt võib valla- või linnavalitsuse vastav komisjon jätta toimetulekutoetuse määramata, kui leitakse, et taotleja või tema perekonna kasutuses või omandis olevad vallas- ja kinnisasjad tagavad isikule ja perekonnale toimetulekuks piisavad elatusvahendid.

Eelnõu § 1 punktis 14 täiendatakse SHS § 223 lõikega 42, mille kohaselt ei või valla- või linnavalitsuse vastav komisjon jätta toimetulekutoetust määramata paragrahvi 223 lõike 3 punktis 4 toodud põhjendusel, kui toimetulekutoetuse taotleja või tema perekonna kasutuses või omandis on ainult üks aastaringselt elamiseks kasutatav eluruum ning tööks ja õppimiseks hädavajalikud esemed.

Eelnõu § 1 punktis 15 lisatakse SHS § 24 lg 1 punkt 6, millega kõrvaldatakse SHS puudujääk, sätestades valla- või linnavalitsuse laste hoolekandega seotud kohustuste all expressis verbis kohustuse korraldada laste perekonnas hooldamine, mida on kaudselt käsitletud § 25 lõikes 2 sätestatud lapse kodust ja perekonnast eraldamise all.

Eelnõu § 1 punktis 16 täiendatakse SHS peatükki 5 paragrahvidega 251 – 253.

SHS lisatud paragrahvi 25¹ lõige 1 sätestab laste perekonnas hooldamise teenuse sihtgrupi. See sihtgrupp on analoogne lastekodudes hooldatavate laste omaga, mis on hetkel reguleeritud sotsiaalministri määrusega. Uue sotsiaalhoolekande regulatsiooni raames peaks mõlema teenuse sihtgrupp (lisaks ka eestkostel olevad lapsed) ehk riiklikule ülalpidamisele õigustatud lapsed olema sätestatud seaduse tasandil.

Aastatel 1995 – 2001 finantseeriti perekonnas hooldamise lepinguid peamiselt laste hoolekande jaoks riigieelarvest eraldatavatest rahalistest vahenditest, millele liitusid tol ajal makstavad riiklikud lapsetoetused. Perekonnas hooldamise finantseerimine muutus alates 1. jaanuarist 2002. a, mil jõustus RPTS, mille alusel hakati maksma eestkostel või perekonnas hooldamisel oleva lapse toetust (kuuekordses lapsetoetuse määras, 900 krooni kuus), millele lisandusid muud lapsetoetused. Alates 2002. a algusest saab perekonnas hooldaja lepingu alusel lapse ülalpidamiseks toetusi RPTS alusel, sõltumata teatud lapse tegelikust vajadusest  perekonnas hooldamise teenuse järele. Alates 2002. a kehtinud puudulik regulatsioon on võimaldanud valla- ja linnavalitsustel sõlmida perekonnas hooldamise lepinguid ka nende laste hooldamiseks, kes  saaksid elada koos oma vanematega juhul, kui neile ja nende perele osutataks muid sotsiaalteenuseid.

Kokkuvõtteks on § 25¹ lõikes 1 sätestatud muudatuse – perekonnas hooldamisele õigustatud sihtgrupi sätestamine seaduse tasemel - eesmärk perekonnas hooldamise teenuse (sh riiklik ülalpidamine) võimaldamine üksnes nendele lastele, kes seda tegelikult vajavad ja kellel ei ole võimalik elada koos oma vanematega nende surma või lapse vanematest eraldamise tõttu. Nende laste hooldamine, keda ei ole vajalik perekonnast eraldada, tuleb kohaliku omavalitsusel korraldada muude abivajavat perekonda toetavate teenuste näol.

SHS lisatud paragrahvi 25¹ lõikes 2 nimetatakse regulatsiooni terviklikkuse huvides lapse põhilised õigused, millega peab lapse perekonda hooldamisele suunamisel arvestama.

SHS lisatud paragrahvi 252 lõikes 1 loetletakse nõuded, millele peab vastama isik, kes soovib hooldada oma perekonnas last, kelle suhtes tal ei ole perekonnaseadusest tulenevat ülalpidamiskohustust. Loetelu sisaldab miinimumnõudeid, mille kehtestamisel on lähtutud põhimõttest, et hooldaja peab olema lapsele eeskujuks ning tema hooldamiseks ja kasvatamiseks võimeline. Eriharidust hooldajalt ei nõuta. Sotsiaalministeeriumi koolitus (14 päeva) annab hooldajatele lisateadmisi selle kohta, kuidas kasuvanemana paremini hakkama saada.

Paragrahvi 252 lõikes 2 piiritletakse need nõuded, millele peavad vastama perekonnas hooldaja täisealised perekonnaliikmed, kellega hooldajal on ühine eluruum ja majapidamine. Enda nõuetekohasust tõendavad hooldajaks saada soovija ja tema täisealine perekonnaliige oma allkirjaga, kahtluse korral  võib valla- või linnavalitsus neilt küsida ka nõuetekohasust tõendavaid dokumente. Kuna hooldajaks pürgijate hulgas võib leiduda inimesi, kes oma võimeid ja võimalusi üle hindavad või kes ei ole orienteeritud lapse huvidele, on kehtestatavate nõuete järgimine selliste riskide vältimise eelduseks. Kui hooldaja või tema perekonnaliikmete nõuetekohasus lepingu kehtivusajal muutub, lõpetatakse leping üksnes siis, kui selle jätkamine on vastuolus lapse huvidega (§ 252 lõige 3).  Kui näiteks hooldaja kaotab ajutiselt töö (s.t ei ole enam iseseisvalt toimetulev isik), siis ei ole see veel lepingu lõpetamise aluseks, kui laps on hoolduspere omaks võtnud. Kuna hooldajal tuleb otsustada lapse tervist, igapäevaelu ja käekäiku puudutavaid asju,  peab tal olema õigus saada teavet lapse kohta lapse elukohajärgselt valla- või linnavalitsuselt ja muudelt asjaomastelt isikutelt ning osaleda lapse arengukava koostamises (§ 25 ² lõige 4).

SHS lisatud paragrahvi 253 lõikes 1 pannakse lapse elukohajärgsele valla- või linnavalitsusele kohustus koostada lapse arengukava ning nimetatakse need isikud, kes tuleb arengukava koostamisse kaasata. Kooli esindaja osalus on vajalik, kui koolil on eriline roll lapse õppimise toetamisel. Lapse vanema osalus arengukava koostamisel on oluline lapse ja vanema suhte säilitamise huvides. Perekonnas hooldamine ei tähenda lapse ja vanema lõplikku lahkuminekut, vaid parimal juhul on see lapse ajutine perest eemalviibimine seni, kuni vanemad on võimelised ise last edasi kasvatama. Kui lapse vanem ei soovi või ei saa (näiteks viibib kinnipidamisasutuses) arengukava koostamisel osaleda, säilib tal siiski õigus sellega tutvuda. SHS § 25 lõigetes 3 – 7 on juba sätestatud valla-või linnavalitsuse põhikohustused, mille täitmine tagab lapse sideme säilimise oma bioloogilise perekonna ja vanematega lapse perekonnast eraldamise korral.

SHS lisatud paragrahvi 25³ lõigetes 2 ja 3 täpsustatakse perekonnas hooldamise teenusele suunamise protseduuri. Tulevane hooldaja esitab asjakohase avalduse oma elukohajärgsele valla- või linnavalitsusele. Kui tulevane hooldaja on otsustanud hooldada teatud kindlat last, näiteks oma sõbra, tuttava või sugulase last, kes on jäänud vanemliku hoolitsuseta, pöördub hooldaja avaldusega otse lapse elukohajärgse valla- või linnavalitsuse poole. Sõltumata sellest, millise valla- või linnavalitsuse poole tulevane hooldaja pöördub, tutvustatakse talle perekonnas hooldamise põhimõtteid, tingimusi, hooldamisega kaasnevaid õigusi ja kohustusi jms. Järgmiseks kontrollitakse, kas avaldaja kodused tingimused  sobivad lapse hooldamiseks (lastekaitsetöötaja külastab hooldaja kodu), ning võetakse hooldajalt ja tema täisealistelt perekonnaliikmetelt allkiri nende nõuetekohasuse kohta. Kui lepingut soovitakse sõlmida hooldajaga, kes ei ela lapsega samas valla- või linnavalitsuses, küsib lapse elukohajärgne valla- või linnavalitsus hooldaja ja tema perekonnaliikmete kohta teavet tulevase hooldaja elukohajärgsest valla- või linnavalitsusest.
Lastekaitsetöötaja aitab tulevasel hooldajal leida sobiva koolitusgrupi. PRIDE koolitus (kasuperede koolitus- ja nõustamisprogramm) on tasuta kättesaadav vähemalt 150-le hooldajaks pürgijale aastas.

SHS paragrahvi 253 lõikes 4 sätestatakse kriteeriumid, millest lapse elukohajärgse valla- või linnavalitsuse volitatud ametnik lähtub tulevase hooldaja sobivuse määramisel, ning lapse perekonnas hooldamise õiguslik alus, milleks on asjakohane leping.

Eelnõu § 1 punktis 17 muudetakse SHS paragrahvi 26, mille kohaselt jäetakse punktis 1 välja sõna „rehabilitatsioon“.

Eelnõu § 1 punktis 18 täiendatakse SHS peatükki 6 paragrahvidega 381 - 382, millega sätestatakse täpsemalt riikliku järelevalve kord rehabilitatsiooniteenuse osutamise üle.

SHS lisatud paragrahviga 381 sätestatakse riiklikku rehabilitatsiooniteenuse üle järelevalvet teostajana Sotsiaalkindlustusamet. SKA volitatud järelevalveametnik võib kontrollida SHSis ja selle alusel kehtestatud õigusaktides sätestatud nõuete täitmist kohapeal, teatades sellest rehabilitatsiooniteenuse osutajale vähemalt 24 tundi ette; saada riikliku järelevalve teostamiseks vajaminevat informatsiooni, tutvuda dokumentide originaalidega ja saada nende ärakirju; teha rehabilitatsiooniteenuse osutajale ettekirjutusi käesoleva seadusega ja selle alusel kehtestatud õigusaktidega sätestatud nõuete rikkumise lõpetamiseks, edasiste rikkumiste ärahoidmiseks ja rikkumisega tekitatud tagajärgede kõrvaldamiseks.

Muudatus võimaldab lahendada probleemi, kus seni oli selgelt määratlemata asutus, kes peaks teostama järelvalvet rehabilitatsiooniteenuse osutamise üle. Järelevalve täpsem sätestamine on oluline nii riikliku teenuse osutamise kohutuste nõuetekohase täitmise kui ka riigi eelarvevahendite sihipärase kasutamise tagamiseks.

SHS lisatud paragrahvi § 382 sätestab aluse Sotsiaalkindlustusametile teha ettekirjutusi rehabilitatsiooniteenuse osutajale. Säte määratleb andmed, mida ettekirjutus peab sisaldama.

Sama paragrahvi lõige 1 võimaldab ettekirjutuse täitmata jätmisel järelevalveametnikul kohaldada asendustäitmist ja sunniraha asendustäitmise ja sunniraha seaduses (RT I 2001, 50, 283; 94, 580) sätestatud korras. Sunniraha ülemmäär on 10 000 krooni. Samuti võib Sotsiaalkindlustusameti järelevalveametnik juhul, kui teenuse osutaja ei täida ettekirjutusi, teha ettepaneku rehabilitatsiooniteenuse osutajana registreeringu kustutamiseks.

Eelnõu § 1 punkti 19 ja punktis 21 tunnistatakse SHS paragrahvi 42 lõiked 3 ja 4 kehtetuks, kuna nende alusel ei eraldata Sotsiaalministeeriumi kaudu riigieelarve vahendeid kohalikele omavalitsustele ning sotsiaalminister ei saa kehtestada korda, mille kohaselt kohalikud omavalitsused annavad aru nende vahendite kasutamise kohta.

Eelnõu § 1 punkti 20 täiendatakse SHS paragrahvi 42 lõikega 32, millega antakse valla- või linnavalitsusele täiendav võimalus riigieelarvest toimetulekutoetuse maksmiseks eraldatud vahenditest maksta abivajavatele isikutele vahendite ülejäägi korral toimetuleku soodustamiseks sotsiaaltoetusi või osutada sotsiaalteenuseid. Eelnõuga nähakse ette, et toetuste maksmise ning teenuste osutamise  tingimused ja korra kehtestab valla- või linnavalitsus. 

Muudatusega suurendatakse kohalike omavalitsuste võimalusi abi vajavate isikute abistamisel. Toimetulekutoetuse vahendite reservi on võimalik kasutada paindlikult pere konkreetse probleemide lahendamiseks iseseisva toimetuleku ja tööhõive suurendamisel (juhtumipõhine lähenemine) nt võib omavalitsus katta täiendavalt suurperede laste suve- ja spordilaagrite, pikapäevarühma, transpordi või muud kulud soodustades sellega vanemate tööl käimist, aga ka osutada abivajavatele isikutele sotsiaalnõustamist või maksta sotsiaaltoetusi majanduslikult kehval järjel olevatele peredele ühekordsete hädavajalike kulude katmiseks.

Meede võimaldab ennetada vaesuse teket, toimetulekuraskuste süvenemist ja pikaajaliseks muutumist.

Eelnõu § 1 punktis 22 täiendatakse SHS paragrahvi 48 lõikega 5, mille kohaselt enne 1. jaanuari 2005. a sõlmitud lapse perekonnas hooldamise leping kehtib kuni selles märgitud tähtpäevani ja lepingu kehtivusaega võib pikendada, kui see ei ole vastuolus lapse huvidega.

Eelnõu §-s 2 viiakse PISTS paragrahvi 21 lõige 1 vastavusse käesolevas eelnõus SHS-is kavandatud muudatustega, mille kohaselt sotsiaalteenuse osutaja on määratletud SHS lisatud § 115 alusel.

Eelnõu §-s 3 muudetakse RPTS paragrahvi 13 lõiget 2, millega  tõstetakse nelja- ja viielapselisele perele makstavat kvartalitoetust varasema ühekordse määra asemel kahekordse lapsetoetuse ning kuue- ja enamalapselisele perele makstavat kvartalitoetust kahe- ja poolekordses lapsetoetuse määra tasemele

Muudatus on suunatud kõrge vaesusriskiga lastega perede puudusesse sattumise ennetamisele ja leevendamisele. Riikliku statistika alusel suureneb vaesusrisk märgatavalt kolme- ja enamalapselistes peredes. 2004. aastal laiendati kvartalitoetuse maksmist 3-lapselistele peredele. Samuti tõsteti esimese lapse toetust, mille efekt on suurem väiksema laste arvuga peredes. Nelja- ja enamalapselistes peredes on toetus püsinud olemasoleval tasemel alates 2001-st aastast, mistõttu on käesolev muudatus suunatud just sellele sihtgrupile. Toetuse suuruse diferentseerimine arvestades laste arvu võimaldab toetuseid täpsemalt sihitada.

Muudatus tagab lastega perede toetamise mitte vaesustoetuse vaid sotsiaalkindlustushüvitiste kaudu, tänu millele laste olemasolu peres ei pea perekondi suunama toimetulekutoetuse saajate hulka.

Eelnõu §-s 4 muudetakse halduskoostöö seaduse paragrahvi 13 lõiget 11, mida täiendatakse  punktiga 7, mis käsitleb sotsiaalhoolekande § 113 lõikes 2 nimetatud halduslepinguid. Nimetatud muudatuse mõte on vabastada SKA riigihangete seaduses (RT I 2000, 84, 534; 2001, 40, 224; 50, 284; 2002, 23, 131; 47, 297; 61, 375; 63, 387; 87, 505; 99, 577; 2003, 25, 153; 78, 521; 88, 591; 2004, 56, 402) sätestatud teenuste tellimise hankelepingu sõlmimise tingimuste ja korra järgimise kohustusest rehabilitatsiooniteenuse osutamiseks isikuga sõlmitava halduslepingu puhul.

Eelnõu §-s 5 muudetakse käibemaksuseaduse paragrahvi 16 lõike 1 punkti 4, millega lisatakse käibemaksuga mittemaksustavate  sotsiaalteenuste hulka rehabilitatsiooniteenus. Muudatus on tingitud rehabilitatsiooniteenuse sätestamisest eraldiseisva sotsiaalteenusena. Kuna varasemalt käsitleti rehabilitatsiooniteenust koos hooldusteenusega, siis sisuliselt on olnud rehabilitatsiooniteenus ka varasemalt käibemaksust vabastatud.

Eelnõu §-s 6 muudetakse alaealise mõjutusvahendite seaduse § 3 lg 1 punkti 8 ja § 3 lg 2 punkti 1. Muudatuse tulemusel sätestatakse rehabilitatsiooniteenus ühe alaealise mõjutusvahendina.

Eelnõu §-s 7sätestatakse jõustumisnorm, mille kohaselt jõustub eelnõu  2005. aasta 1. jaanuaril.

IV Eelnõu terminoloogia

Eelnõus ei kasutata uusi termineid.

V Eelnõu vastavus Euroopa Liidu õigusele

Euroopa Liidu õiguses kehtiva subsidiaarsuse põhimõtte kohaselt kuulub  sotsiaalhoolekanne liikmesriigi pädevusse  ja seda reguleeritakse liikmesriigi õigusaktidega, mistõttu ei ole eelnõu Euroopa Liidu õigusega seotud.

Eelnõu on kooskõlas EN parandatud ja täiendatud  Euroopa Sotsiaalharta artikli 13 punktiga 1, mis sätestab sotsiaalabi osutamise põhimõtted. 

VI Seaduse mõjud

Seadus tagab abivajavate inimeste tõhusama hoolekande. Selle tagamiseks korrastatakse ja uuendatakse rehabilitatsiooniteenuse ja laste perekonnas hooldamise teenuse süsteeme ning  täiendatakse meetmeid, mis toetavad sotsiaalabist sõltuvate perekondade väljaaitamist puudusest, sh sätestatakse täpsemalt inimeste iseseisvat toimetulekut ja töötamist soodustavate teenuste osutamise nõue, tõhustatakse  kontrolli toetuse taotlejate üle, nende iseseisva toimetuleku võimaluste ja majandusliku olukorra arvestamise läbi.
Rehabilitatsiooniteenuse, aga ka sotsiaalabi osutamise sotsiaalne mõju avaldub eelkõige inimeste iseseisva toimetuleku ja tööhõive soodustamises, elukvaliteedi parandamises ning toetusvajaduse vähendamises tulevikus. Toimetulekuks vajalike vahendite piisavuse hindamise täpsustamine suurendab ka inimeste vastutust ja motivatsiooni  ise oma toimetulekut parandada.

Laste perekonnas hooldamise teenuse korrastamise kaugem mõju on suurendada laste perekonnas hooldamisest huvitatud inimeste arvu ja motivatsiooni pakkuda nõuetekohast hooldust võimalikult suurele hulgale vanemliku hoolitsuseta lastele, mis omakorda suurendab perekonnas kasvavate laste hulka.

Rehabilitatsiooniteenuse majanduslik mõju on pikaajalisem. Vastavalt läbiviidud rahvusvahelistele uuringutele (nt Suurbritannia Töö- ja Pensioni Ministeeriumi andmetel) on oluliste psüühiliste, füüsiliste või sotsiaalsete kõrvalekalletega isikutele iseseisvat toimetulekut ja tööhõivet parandavate meetmete mitteosutamise korral kulud oluliselt suuremad, võrreldes kuludega rehabiliteerivate meetmete osutamisele. Võrdlus põhineb sellel, et saamata jääb tulu inimeste töötamisel makstavate maksude arvelt, seevastu suurenevad kulud nt tervishoiuteenustele, sotsiaaltoetustele, vanglate ülalpidamisele, kuritegevusest tekitatud kahju hüvitamisele jne. Rehabilitatsiooniteenuse majandusliku mõjususe näide Eesti puhul on järgmine: kui 1000-de  olulise psüühilise, füüsilise või sotsiaalse kõrvalekaldega töötu inimese rehabiliteerimisse investeerida aastas 3,6 mln kr (3600 kr isiku kohta aastas), siis nende inimeste tööle saamisel palgaga 3000 kr kuus moodustub kasum tulumaksu ja sotsiaalmaksu laekumise arvelt 14,0 mln kr. Toodud näide põhineb ainult rehabilitatsiooniteenuse kulude ja laekuvate maksude võrdlusel ega arvesta säästu, mis tekib isiku tööle saamisel muude eelarvevahendite vajaduse vähenemise arvelt (sotsiaaltoetused, tervishoiuteenused jm), või kulusid, mida tuleks teha isiku tööle saamiseks lisaks rehabilitatsiooniteenuse kuludele. Arvestades rahvusvahelisi uuringuid, on tulude pool siiski mitmeid kordi suurem kulutuste poolest.

Inimestele, kelle seisund east või puudest tingituna ei luba töötada, osutatakse rehabilitatsiooniteenust eesmärgiga vähendada kõrvalise abi vajadust nii palju kui võimalik, sh väheneb kalli institutsionaalse hoolduse teenuse vajadus. Lastele rehabilitatsiooniteenuse osutamise korral tagatakse neile paremad arengutingimused.

Rehabilitatsiooniteenuse arendamine loob soodsamad võimalused ka rehabilitatsiooniteenuse pakkumise turu aktiveerumiseks, mis mõjutab teenuse kvaliteedi ja kättesaadavuse paranemist ning võimalike maakondlike üldasutuste kui spetsialiseerunud asutuste juurdetekkimist. Rehabilitatsiooniteenuse piirhindade korrastamine võimaldab teenuse pakkumise käivitamise laiendamist ka puuetega inimeste organisatsioonide seas. Rehabilitatsiooniteenust osutava  36  asutuse hulgas  on ka praegu mõned puuetega inimeste organisatsioonid.

Toimetulekutoetuse taotlemisega seotud muudatuste eesmärk ei ole tekitada lühiajalist kokkuhoidu toimetulekutoetuse vahenditest. Toetuste maksmise tingimuste täpsustumisest tekkivad säästud jagatakse ümber sotsiaalteenuste laiendamiseks, mille kaudu investeeritakse inimressursi arengusse. Toetuse maksmise majanduslik mõjusus on pikaajaline,  mis saavutatakse toetuse taotlejate iseseisva toimetuleku, suureneva tööhõive ja sellega seotud maksude  laekumise kaudu.

Toimetulekuks vajalike vahendite hindamise täpsustamine võimaldab sotsiaalabi suunata eeskätt  neile, kes seda tegelikult vajavad. Majanduslikult kindlustatud isikud tõrjutakse sotsiaalabi saajate hulgast välja ning vähendatakse pettuste osakaalu.

Toimetulekutoetuse taotlejate järjepidev ja sihipärane toetamine sotsiaal- ja tööturuteenuste osutamise kaudu püstitatud eesmärgi saavutamisel, loob eeldused abivajaja parema sotsiaalse ja majandusliku toimetuleku saavutamiseks ning nii sotsiaalteenusteks kui ka toimetulekutoetuseks planeeritud vahendite sihipärasemale kasutamisele.  

Individuaalse nõustamise mõjusus võib pikemas perspektiivis avalduda vahendite kokkuhoiuna tervikuna ca 2% toetuse kogusummast aastas.

2006. aastal väheneks toimetulekutoetus tööhõive suurenemisel ja töötuse vähenemisel hinnanguliselt:

• töötute arvu vähenemise korral 5%  -  11 mln krooni;
• töötute arvu vähenemise korral 10% -  22 mln krooni;
• töötute arvu vähenemise korral 20% -  44 mln krooni.

Toimetulekutoetuse vahendite ülejäägist täiendavate toetuste maksmise või sotsiaalteenuste osutamise võimalus motiveerib omavalitsusi tagama abi jõudmise tegelike abivajajateni ning rakendama puuduse leevendamiseks integreeritud meetmeid, mis loob eeldused toimetulekutoetuse vahendite tõhusamaks ja sihipärasemaks kasutuseks.

Toimetulekutoetuse maksmise muudatustega kaasnev kohalike omavalitsuste selgesõnalisem kohustus toetuse taotlejate majanduslikku ja sotsiaalset toimetulekut põhjalikumalt hinnata ning osutada sotsiaalnõustamise teenust olukorra parandamiseks, ei ole käsitatav kohalike omavalitsuste uue kohustustusena. Abivajavale isikule sotsiaalnõustamise teenuse osutamise kohustus on olnud sätestatud valla- või linnavalitsuse ülesandena juba kehtiva sotsiaalhoolekande seaduse jõustamise hetkest (aasta 1995. a).

Samuti on sotsiaalhoolekande seaduses sätestatud sotsiaaltöötaja eriala kohaselt kaks peamist töömeetodit: sotsiaalnõustamine ja juhtumikorraldus. Mistõttu ei ole samuti põhjendatud tõlgendus, et tegemist on sotsiaaltöötajatele täiendavate töökohustuste sätestamisega.

Sotsiaalnõustamise (sh võlanõustamise) ja juhtumikorralduse meetodi kasutamise kvaliteedi ühtlustamiseks käivitab Sotsiaalministeerium alates 2005. aastast nimetatud teemadel täiendkoolituse kohalike omavalitsuste sotsiaaltöötajatele. Samuti tehakse kohalike omavalitsuste sotsiaaltöötajatele kättesaadavaks sotsiaalnõustamise käigus koostatava iseseisvat toimetulekut soodustava tegevuskava soovituslik vorm ja selle täitmise juhendmaterjal. Mistõttu ei vaja nimetatud tegevused täiendavaid vahendeid kohalike omavalitsuste vahenditest.

Perekonnas hooldamise teenust on kohalikud omavalitused samuti rakendanud alates 1995. aastast. Seega ei loo kõnealuse teenuse nõuete sätestamine ja teenuse osutamise protseduuri täpsustamine õigusaktides valla- või linnavalitsustele uut töövaldkonda ega too kaasa olulist kulutuste kasvu.

Uuenduslikeks detailideks võib pidada lapsele arengukava koostamist ning senisest põhjalikumat tutvumist hooldajaga, tema perekonnaliikmete ja koduga. Lapse arengukava on dokument, mis koondab endasse tegevusi lapse arengu heaks, mida on planeeritud ja ellu viidud ka hetkel kehtiva regulatsiooni raames. Arengukava peab sisaldama teavet lapse kohta, saavutusi senise sekkumise tulemustena, vastutajaid kindlate ülesannete täitmisel jms. Nimetatud teavet on valla- ja linnavalitsuste lastekaitsetöötajad ka seniajani kogunud ja kasutanud.   Arengukava instituudi sissetoomine teenib  valla- ja linnavalitsuse lastekaitseametnike senise tegevuse süstematiseerimise ning vormilise ühtlustamise huve ega nõua neilt märkimisväärset lisaressurssi, küll aga aitab parandada valla- ja linnavalitsuste lastekaitseametnike töökorraldust. Lapse hooldaja, tema perekonnaliikmete ja koduga   tutvumine on lastekaitseametnike jaoks harjumuspärane tegevus.

Arengukava näidis ja koostamise juhis ning lapse perekonnas hooldamise lepingu näidis muudetakse kättesaadavaks Sotsiaalministeeriumi veebilehel piirkondliku lastekaitsetöö teema all ning samanimelises trükises, mis kujutab endast asjakohast käsiraamatut. Seega ei vaja kohalikud omavalitsused lisaressurssi nimetatud dokumentide väljatöötamiseks.

Kolmikuid kasvatavate ja nelja- ning enamalapseliste perede kvartalitoetuse tõusuga vähendatakse perede vaesusriskis olemist, samuti väheneb vajadus taotleda toimetulekutoetust.

VII Seaduse rakendamiseks vajalikud kulutused ja seaduse rakendamise eeldatavad tulud

Rehabilitatsiooniteenuse finantseerimiseks on vastavalt riigieelarve strateegiale ja 2005. aasta riigieelarve seaduse eelnõule planeeritud Sotsiaalkindlustusameti eelarves erivajadustega inimeste rehabilitatsiooniteenuse osutamiseks 2005.aastal 21 254 000 krooni.

Tabel 7: rehabilitatsiooniteenuse finantseerimine 2005

Arvestuslikult on finantseerimise maht ühe isiku kohta aastas kuni 4000 krooni. Lisanduvad majutuskulud rehabilitatsiooniasutuses. Arvestuses on lähtutud sellest, et 2005. aastal on keskmine kulu ühe isiku kohta 3000 kr (maksimummäär 400 kr), mis võimaldab osutada teenust kokku  kuni 6000 isikule.

2003. aastal määrati esmakordselt puue 19 899 isikule, kellest tööealised moodustavad ligikaudu ühe kolmandiku ehk 6633 isikut. Isikuid, kellele on määratud puue, on kokku üle 90 000. Seega on nõudlus teenuse järele oluliselt suurem kui praegused võimalused, mistõttu planeeritakse teenuse mahu olulist suurenemist aastaks 2007.a.( tabel 8).

Tabel 8: Riigieelarve vahendite prognoos aastani 2007

Rehabilitatsiooniteenust on võimalik pakkuda ka Euroopa Liidu struktuurifondide  meetme 1.3 (võrdsed võimalused tööturul) tegevuse riskirühmade töövõime ja  töövalmiduse tõstmise raames.

Rehabilitatsiooniteenuse osutamise süsteemi korrastamine ja laiendamine toob kaasa täiendavaid töökohustusi Sotsiaalkindlustusametile. Täiendavate ülesannete täitmiseks  luuakse Sotsiaalkindlustusametisse täiendavalt kaks töökohta.  Klienditeenindaja hakkab tegelema peamiselt laekuvate taotlustega ning teenusele suunamisega. Aastas jõuab üks töötaja menetleda 6144 taotlust, võttes päevas vastu 24 taotlust ning kulutades ühe taotluse menetlemisele 20 minutit. Järelevalveametnik täidab eelnõus kirjeldatud  ülesandeid. Personalikulu kahe ametikoha loomiseks on 271 276 krooni aastas ning  kahe ametikoha loomisega ning ülalpidamisega seotud majanduskulud kokku 139 000 kr aastas. Kokku vajatakse  täiendavalt  410 276 kr.

Samuti kaasnevad kulutused infosüsteemi arendustöödeks (elektroonilise taotlusvormi sisseseadmine, rehabilitatsiooniteenuse kulude hüvitamise üle arvestuse pidamine; rehabilitatsiooniteenuse osutaja registreerimise ja riikliku  järelevalve ning ettekirjutustega seotud funktsioonid). Kokku IT arenduseks vajatav täiendav vahendite hulk 479 080 kr.

Rehabilitatsiooniteenuse osutamise eelnõu ei too kaasa otseseid kulutusi kohalikele omavalitsustele. Kuid rehabilitatsiooniteenuse osutamise efektiivsus sõltub olemasolevate kohustuste (sealhulgas sotsiaalhoolekande seadusega sätestatud sotsiaalteenuste osutamise) tegelikust täitmisest kohalike omavalitsuste poolt.

Samuti ei too perekonnas hooldamise teenuse korrastamine ei too kaasa olulist kulutuste kasvu ei riiklikul ega kohaliku omavalitsuse tasandil.

Toimetulekutoetuse finantseerimiseks on vastavalt riigieelarve strateegiale ja 2005. aasta riigieelarve seaduse eelnõule 2005. aastaks planeeritud 495 mln krooni (summa sisaldab käesoleva eelnõuga planeeritud toimetulekutoetuse maksmisega seotud muudatuste kulusid, välja arvatud täiendava toimetulekutoetuse kulu).  

2003. aastal oli toimetulekutoetust saanud perede arv 51,6 tuhat, kes esitasid keskmiselt  26,1 tuhat taotlust kuus.

Tabel 9: Toimetulekutoetuse määramise muudatustega seotud kulud

2005. a 1. jaanuarist kavandatud toimetulekupiiri tõus 500 kroonilt 750 kroonile (kasv poole võrra) üksi elavale isikule ja perekonna esimesele liikmele kuus,  tõstab ka toimetulekutoetust vajavate perekondade ning keskmist taotluste arvu kuus. Toetust vajavate perekondade arv on  prognoositud leibkonnauuringute põhjal, kus on välja viidud leibkondade sissetulekud tuludetsiilide lõikes. Keskmine pereliikmete arv Statistikaameti andmeil on 2,3. Toimetulekutoetuse vajaduse arvestamisel on alates 2005. aastast sissetulekutesse sisse arvatud igakuulised lapsetoetused (sotsiaalhoolekande seaduse muutmise seaduse eelnõu kohaselt) ning arvestatud on ka  1. juulist 2005. aastast toimuva pensionitõusuga ning 2005. aastast kavandatava alampalga kasvuga, samuti tulumaksuvaba  miinimumi tõusu ja tulumaksmäära alandamisega. Nende tegurite mõjul on toimetulekutoetuse vahendite vajadus kokku 122  mln krooni.

Täiendava toimetulekutoetuse maksmiseks on lisavahendite vajadus 6,4 milj kr (2003.a statistika põhjal on aastane taotluste arv 32 076).

RPTS alusel kolmikuid kasvatavate, nelja- ja viielapseliste ning  kuue- ja enamalapseliste perede kvartalitoetuse tõusuks on täiendavate vahendite vajadus  14, 2 milj kr (2004. a I poolaasta statistika põhjal on sihtgrupi suuruseks 21 536 peret).

VIII Rakendusaktid

Eelnõus on sätestatud viis uut volitusnormi, mille rakendusaktide kavandid on esitatud eelnõu lisas.
Volitusnormideks on:

• SHS § 112 lg 2, mille kohaselt kehtestab Vabariigi Valitsus määruse „Rehabilitatsiooniteenuse raames osutatavate teenuste loetelu, teenuste piirhinnad ning kalendriaastas riigi poolt finantseeritava rehabilitatsiooniteenuse maksimaalse maksumuse ühe isiku kohta“;
• SHS § 114 lg 1, mille kohaselt kehtestab sotsiaalminister määruse „Rehabilitatsiooniteenuse taotluse vorm“;
• SHS § 114 lg 5, mille kohaselt kehtestab sotsiaalminister määruse „Rehabilitatsiooniteenusele suunamiskirja vorm“;
• SHS § 253 lg 6, mille kohaselt kehtestab sotsiaalminister määruse „Nõuded lapse perekonnas hooldamisele ja selle korraldamisele ning hooldamisel kasutatavatele ruumidele“;
• SHS § 381 lg 3, mille kohaselt kehtestab sotsiaalminister määruse „Rehabilitatsiooniteenuse osutamise üle riiklikku järelevalvet teostava järelevalveametniku ametitõendi vorm“.

IX Seaduse jõustumine

Seadus jõustub  2005. a 1. jaanuaril.

X Eelnõu kooskõlastamine

Eelnõu esitatakse kooskõlastamiseks Rahandusministeeriumile, Siseministeeriumile, Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumile, Haridus- ja Teadusministeeriumile, Rahvastikuministrile ja Regionaalministrile. Eelnõu saadetakse arvamuse saamiseks Eesti Linnade Liidule, Eesti Maaomavalitsuste Liidule, maavalitsustele, Eesti Puuetega Inimeste Kojale, Eesti Perearstide Seltsile, Eesti Arstide Liidule, Eesti Lastekaitse Liidule,  Eesti Lasterikaste Perede Liidule, liikumisele „Eesti Lapse Eest“ ja Eesti Kasuperede Liidule.

Marko Pomerants
Minister                                                          Maarja Mändmaa
                                                                       Kantsler

05. august 2004. a

SELETUSKIRJA LISA

Rakendusaktide kavandid

VABARIIGI VALITSUSE
MÄÄRUS

Tallinn, Stenbocki maja                                                                                            2005
nr

Rehabilitatsiooniteenuse raames osutatavate teenuste loetelu, teenuste piirhinnad ning kalendriaastas riigi poolt finantseeritava rehabilitatsiooniteenuse maksimaalne maksumus ühe isiku kohta

Määrus kehtestatakse “Sotsiaalhoolekandeseaduse“ (RT I 1995, 21, 323; 1996, 49, 953;1997,35,538; 1997,77,1309; 2000, 33, 198; 2001, 85, 509; 2002,53, 336; 2002, 61, 375; 2002, 64, 393; 2002, 90, 521; 2003, 58, 388; 75, 498; 88, 591; 2004, 27, 180) § 112 lõike 2 alusel.

§ 1. Kalendriaastas riigi poolt finantseeritava rehabilitatsiooniteenuse maksimaalne maksumus ühe isiku kohta

(1) „Sotsiaalhoolekande seaduse“ § 112 lõike 1 puntides 1 kuni 3 nimetatud isikul on õigus saada rehabilitatsiooniplaanis nimetatud ning rehabilitatsiooniteenuste loetellu kantud rehabilitatsiooniteenuseid maksimaalse maksumusega 4000 krooni kalendriaastas ja punktis 4 nimetatud isikutel maksimaalse maksumusega 25 000 krooni kalendriaastas.

(2) Rehabilitatsiooniteenuse maksumus arvutatakse teenuste piirhindade alusel.

(3) Maksumus ei sisalda ööbimist rehabilitatsiooniasutuses, mille kulud hüvitatakse vastavalt tegelikele kuludele.

(4) Hüvitatavate teenuste maksumus sisaldab kõiki rehabilitatsiooniteenuse osutamisega seotud kulusid (personalikuld ja majanduskulud), välja arvatud kapitalikulusid. Samuti ei sisalda teenuse hind ööbimist rehabilitatsiooniasutuses, mis on hinnakirjas eraldi äratoodud.

§ 2. Rehabilitatsiooniteenuste loetelu ja hinnakiri

(1) Rehabilitatsiooniplaani koostamisel rakendatakse järgmisi piirhindu:

(2) Rehabilitatsiooniteenuse raames osutatavate teenuste korral rehabilitatsioonimeeskonna spetsialisti poolt rakendatakse järgmisi piirhindu:

Juhan PARTS
Peaminister                            Marko POMERANTS
                                               Sotsiaalminister                                 Heiki LOOT
                                                                                                          Riigisekretär
                                                                                                         

SOTSIAALMINISTRI MÄÄRUS                                                                     

Rehabilitatsiooniteenuse taotlemise vorm, vajalike lisadokumentide loetelu ning rehabilitatsiooniteenusele suunamiskirja vorm

Määrus kehtestatakse “Sotsiaalhoolekande seaduse” (RT I 1995, 21, 323; 1996, 49, 953;1997,35,538; 1997,77,1309; 2000, 33, 198; 2001, 85, 509; 2002,53, 336; 2002, 61, 375; 2002, 64, 393; 2002, 90, 521; 2003, 58, 388; 75, 498; 88, 591; 2004, 27, 180) § 114 lõigete 1 ja 4 alusel.

§ 1. Määrusega kehtestatakse rehabilitatsiooniteenuse taotlemise vorm (lisa 1) ja rehabilitatsiooniteenusele suunamiskirja vorm (lisa 2).

Marko Pomerants
Minister                                                                      Maarja Mändmaa
                                                                      Kantsler

Sotsiaalministri __.______.2005. a määruse nr __
„Rehabilitatsiooniteenuse taotlemise vorm,
vajalike lisadokumentide loetelu ning
rehabilitatsiooniteenusele suunamiskirja vorm“
lisa 1

Rehabilitatsiooniteenuse taotlus

Sotsiaalministri __.______.2005. a määruse nr __
„Rehabilitatsiooniteenuse taotlemise vorm,
vajalike lisadokumentide loetelu ning
rehabilitatsiooniteenusele suunamiskirja vorm“
lisa 2

1. osa

2.osa

3.osa

SOTSIAALMINISTRI MÄÄRUS                                                                         

Rehabilitatsiooniteenuse osutamise üle riiklikku järelevalvet teostava järelevalveametniku ametitõendi vorm

Määrus kehtestatakse „Sotsiaalhoolekande seaduse“ (RT I 1995, 21, 323; 1996, 49, 953;1997,35,538; 1997,77,1309; 2000, 33, 198; 2001, 85, 509; 2002,53, 336; 2002, 61, 375; 2002, 64, 393; 2002, 90, 521; 2003, 58, 388; 75, 498; 88, 591; 2004, 27, 180) § 38¹ lõige 3 alusel.

I ÜLDSÄTTED

§ 1. Määrusega kehtestatakse riiklikku rehabilitatsiooniteenuse kvaliteedi üle järelevalvet teostama volitatud ametniku (edaspidi ametnik) ametitõendi vorm (lisatud).

§ 2. Ametitõendi Sotsiaalkindlustusameti ametnikule väljastab Sotsiaalkindlustusamet peadirektor.

§ 3. Ametitõend kehtib viis aastat.

§ 4. Ametitõendi kanded tehakse paranduseta, musta tindiga, trükimasinal või arvutiprinteril.

II AMETITÕENDI KIRJELDUS

§ 5. Ametitõend on suurusega 75×105 mm.

§ 6. Ametitõendi mõlema poole põhja moodustab turvamuster. Tekst on trükitud musta värviga. Ametitõendid numereeritakse.

§ 7. Ametitõendile kantavad andmed:
1) ametitõendi number;
2) ees- ja perekonnanimi;
3) isikukood; 
4) ametikoht; 
5) struktuuriüksuse nimetus;
6) ametniku värvifoto;
7) ametitõendi väljaandmise kuupäev ja kehtivusaeg;
8) väljaandja nimi ja allkiri. 

§ 8. Foto kinnitatakse Sotsiaalkindlustusameti reljeefpitsatiga, millel on riigivapi kujutis. Pitsati jäljend katab foto alumise parempoolse nurga.

§ 9. Ametitõend kaetakse laminaatkilega.

Marko Pomerants
Minister                                                                      Maarja Mändmaa
                                                                                  Kantsler

Sotsiaalministri __.______.2005. a määruse nr __
„Rehabilitatsiooniteenuse osutamise üle
riiklikku järelevalvet teostava järelevalveametniku
ametitõendi vorm“
lisa

SOTSIAALMINISTRI MÄÄRUS                                                                      

Lapse perekonnas hooldamisele ja selle  korraldamisele
ning hooldamisel kasutatavatele ruumidele esitatavad nõuded

Määrus kehtestatakse „Sotsiaalhoolekande seaduse“ (RT I 1995, 21, 323; 2001, 98, 617; 2002, 53, 336; 61, 375; 64, 393; 90, 521; 2003, 58, 388; 75, 498; 88, 591; 2004, 27, 180) § 253 lõike 6 alusel.

§ 1.  Nõuded lapse perekonnas hooldamisele

(1) Hooldajal võib korraga olla kuni neli hooldatavat, sealhulgas hooldaja enda kuni 14-aastased lapsed ning täisealised hooldamist vajavad isikud. Alla viieaastast ning raske või sügava puudega last arvestatakse hooldamisel kahe lapse eest.

(2) Hooldamisel võib olla rohkem kui neli last juhul, kui:

1. hooldatavad lapsed on omavahel õed ja vennad;
2. selleks on andnud loa asjaomane valla- või linnavalitsus.

(3) Perekonnas hooldaja peab:

1)  last hooldama, sealhulgas vajadusel abistama teda söömisel, liikumisel, riietumisel ja isiklikus hügieenis;
2) last kasvatama, sealhulgas kõlbeliselt arendama, kujundama lapse tööoskusi ja arendama tema võimeid, abistama teda kodus õppimisel ning võimaldama lapsel tegeleda huvialadega;
3)  lapse järele valvama   ja tagama tema turvalisuse;
4) aitama lapsel säilitada tervist ning haiget last põetama, sealhulgas  tegema koduseid raviprotseduure, ja koostöös spetsialistidega korraldama lapse ravi ja rehabilitatsiooni;
5) looma lapsele soodsa kasvukeskkonna ja lapsesõbraliku kodu, kus  lapsele tagatakse  arenguvõimalused ja privaatsus. 

§ 2. Lapse perekonnas hooldamise korraldamine

(1) Enne lapse perekonnas hooldamise lepingu (edaspidi leping) sõlmimist kaasab lapse elukohajärgse valla- või linnavalitsuse lastekaitseametnik (edaspidi lastekaitseametnik)  tulevase hooldaja lapse arengukava koostamisse. Kõik lapse arengukava koostamises osalenud isikud kinnitavad seda allkirjaga arengukaval.

(2) Lastekaitseametnik osutab tulevasele hooldajale ja võimaluse korral tema perekonnaliikmetele sotsiaalnõustamise teenust, sealhulgas annab teavet lapse perekonnas hooldamise põhimõtete ja nõuete, hooldajale ettenähtud toetuste, teenuste, soodustuste ja muu riikliku ning valla- või linnavalitsuse abi ning hooldajate ühingute kohta.

(3) Lastekaitseametnik külastab tulevase hooldaja kodu enne lepingu sõlmimist ning vähemalt kaks korda aastas lepingu kehtimise vältel.

(4) Lastekaitseametnik selgitab välja lapse ning tulevase hooldaja alaealiste perekonnaliikmete ja teiste samas perekonnas hooldamisel olevate isikute nõusoleku lapse perekonnas hooldamiseks.

(5) Pärast nõustamist ja kodukülastust suunab lastekaitseametnik tulevase hooldaja asjakohasele Sotsiaalministeeriumi tunnustatud koolitusele juhul, kui tulevane hooldaja ei ole seda juba läbinud.
(6) Kui tulevane hooldaja ja laps ei ole omavahel tuttavad, korraldab lastekaitseametnik enne lepingu sõlmimist nende tutvumise, kusjuures tulevase hooldaja  ja lapse kohtumiste arv peab olema piisav üks-teisega kohanemiseks.  
(7) Valla- või linnavalitsus võib hooldajatele korraldada eneseabigruppe.

§ 3. Nõuded hooldamisel kasutatavatele ruumidele

(1) Ruumid peavad vastama Vabariigi Valitsuse 26. jaanuari 1999. a määruse nr 38 „Eluruumidele esitatavate nõuete ja üüri arvestamise korra kinnitamine“ nõuetele.

(2) Alates neljandast eluaastast peab lapsel olema oma tuba või tuba koos samast soost perekonnaliikmetega ja/või teiste hooldatavatega, kusjuures toas võib olla kuni neli voodit.

(3) Kooliealisel lapsel peab olema isiklik õppimiskoht ja kuni kahe voodiga tuba.

(4) Pesuruumis peab olema sooja veega pesemise võimalus.

(5) Puudega lapse hooldamise korral peavad eluruumid olema lapse vajaduste järgi kohandatud.

§ 4. Määruse jõustumine
(1) Määrus jõustub 1. jaanuaril 2005. a.
(2) Määruse § 2 jõustub 1. jaanuaril 2008. a.