1990-ndate aastate lõpul astuti läbimõtlematu samm - likvideeriti Sotsiaalministeeriumi eelarvest p. 35. "Riigi osavõtt rehabilitatsiooniteenuste ostmiseks". Seda tehti ilma, et oleks olnud tagatud kuulmis-, nägemis-, liikumis-, kõne- ja tasakaalupuudega täiskasvanute, samuti puuetega laste perede rehabilitatsiooni jätkumine. Praktiliselt nendele vajalike rehabilitatsiooniteenuste osutamine lõpetati.

Asendama pidi seda 2000.a. Pensioniameti eelarve alajaotusse "Ühekordsed ja perioodilised toetused puuetega inimestele (222.02.4)" lisatud p.6 Rehabilitatsioonitoetus. Kahjuks see ei tööta, puuetega inimestes ta ainult süvendab sotsiaalset apaatiat.

Seletuskirja järgi:
Kulud rehabilitatsioonitoetuse maksmiseks on kavandatud puudega 16 kuni 65 aastase inimese aktiivseks rehabilitatsiooniks sotsiaalministri määratud rehabilitatsiooniasutuses. Toetust määratakse tegelike kulude osaliseks hüvitamiseks kuni 200 protsenti sotsiaaltoetuse määrast kalendriaasta jooksul (800 kr.).

Milleks on rehabilitatsioonitoetus ette nähtud, milliste teenuste eest maksmiseks võib seda kasutada? Mõistetamatu, vastuoluline.

Eelneva, sotsiaalministeeriumi poolse rahastamise puhul oli ette nähtud (väljavõte 1998.a Riigieelarve projekti seletuskirjast):

35. Riigi osavõtt rehabilitatsiooniteenuste ostmises (44).
Rehabilitatsiooniteenuste ostmiseks määratakse 5851100 kr. Rehabilitatsiooniteenuseid ostetakse esialgse kava kohaselt alljärgnevatelt asutustelt: Tallinna Kuulmisrehabilitatsiooni Keskus, Nägemisrehabilitatsiooni Keskus AS Oopek, Sotsiaalse Rehabilitatsiooni Keskus, Karaski Kohanemiskeskus (korraldab sotsiaalpsühholoogilisi kursusi puuetega inimestele) jne., igaüks vastavalt spetsiifikale oma rahasummaga.

Rehabilitatsiooniteenuse sisu ja maksja olid selgelt ära näidatud. Süsteem toimis hästi: rehabilitatsiooniasutused töötasid ministeeriumiga sõlmitud aastaste lepingute alusel. Osutatud teenuste eest tasuti arvete alusel. Gruppide programmid koostati rehabilitatsiooniasutuse ja vastava puudeliidu koostööna. Rehabiliteeritaval ei olnud mingeid rahade taotlemise, veel vähem nendega tegelemise probleeme, v.a. omaosaluse (30-40 kr. päeva kohta) tasumine rehabilitatsiooniasutusele.

Pensioniameti kaudu kehtestatu on täiesti vastupidine, nn. "pearahade" süsteem, s.t. iga rehabiliteeritav pöördub kirjaliku avaldusega pensioniametisse peale selle, kui on rehabilitatsiooniasutusest teenuse kätte saanud ja selle eest tasunud. Pensioniametil on lubatud selle alusel rehabiliteeritule tasuda kuni 800 kr aastas (kuid mitte kogu summat, kui see jääb < 800 kr).

Tulemuseks on eelnevalt hästi toiminud ja väga vajaliku sotsiaalse rehabilitatsioonisüsteemi kokkukukkumine, praktiliselt teenuse osutamise lõppemine. Ettenähtud rahalisi vahendeid ei suudeta kasutada:

Võrdluseks: 1998.a. osutati ainuüksi Karaski Keskuses rehabilitatsiooniteenust 666 000 kr eest.

Põhimõttelised puudused:

1. lahti on kirjutamata, millise rehabilitatsiooniteenuse (sotsiaalpsühholoogilised kursused, ujula, jõusaal, loeng, või midagi muud?) eest võib tasuda.
2. kui on mõeldud osalemist kohanemis-treeninglaagri töös, jääb ettenähtud rahasumma (800.- kr) liiga väikeseks. ELI Liit korraldas neid laagreid 2002.a. Koos EPIF poolt Hasartmängumaksu Nõukogult taotletud toetussummadega kulus selleks 1200 kr ühe abistajata rehabiliteeritava kohta, koos abistajaga 2400.
3. liialt keeruline asjaajamine. Kuigi 2002.aastal maksetingimusi leevendati - rehabilitatsiooniasutused võivad nüüd pensioniametitele eelnevalt persoonide tasemel kooskõlastatud nimekirjade alusel tehtud töö eest arveid esitada, ei ole olulist murrangut toimunud (rahasumma on jäänud endiseks).
4. inimene, kel on määratud töövõimetusprotsent, kuid puudub puuderaskusaste, ei saa toetust, kuigi rehabilitatsiooniteenust vajaks. Puudega üle 65-aastased isikud ei saa rehabilitatsioonitoetust.
5. rehabilitatsiooniprotsessist on välja jäänud puuetega laste vanemad ja nende pered, praegune süsteem suunab teenused üksnes lapsele.

Võrdluseks:

2003.aasta riigieelarve projektis käsitletakse erivajadustega inimeste rehabiliteerimist selgelt ja arusaadavalt: Erivajadustega inimeste rehabiliteerimine (222.02.4) 3 500 000 kr.

Seletus : kulud psüühiliste erivajadustega inimeste rehabiliteerimiseks on kavandatud arvestusega, et üks rehabiliteerimise tsükkel peab kestma 3 kuni 4 kuud. Rehabiliteerimist vajab kuni 1500 inimest aastas, kuid kavandatud summa võimaldab suunata rehabiliteerimisele kuni 300 inimest. Rehabiliteerimise tulemusena kindlustatakse erivajadustega inimeste toimetulek ja hoitakse ära nende sattumine hoolekandeasutustesse.

Mis on "rehabilitatsioon "?

ÜRO poolt heakskiidetud "Puuetega inimestele võrdsete võimaluste loomise standardreeglites" defineeritakse mõistet "rehabilitatsioon" järgmiselt (1996):
Termin "rehabilitatsioon" tähistab protsessi, mille eesmärgiks on saavutada ja hoida puuetega inimeste võimalikult kõrget füüsilise, meelelise, intellektuaalse, psüühilise ja/või sotsiaalse funktsioneerimise taset, võimaldades neile nii suuremat iseseisvust. Rehabilitatsioon sisaldab funktsioonide arendamise ja/või taastamise, funktsiooni puudumise või funktsionaalse piiratuse kompenseerimise meetmeid. Rehabilitatsioon ei hõlma esialgset meditsiinilist abi. See sisaldab suure hulga abinõusid ja tegevusi põhi- ja üldrehabilitatsioonist kitsamalt eesmärgistatud tegevusteni. Rehabilitatsiooni üldmõiste sisaldab taastusravi, sotsiaalset, pedagoogilist ja ametialast rehabilitatsiooni.

Eestis mõistetakse rehabilitatsioonina taastusravi koos tema mitmekülgsete ja efektiivsete meetodite ning erinevate abivahenditega. Kuid puudelisuse ja pikaajalise haigestumisega kaasnevad alati sotsiaalsed ja isiksuslikud probleemid .
Et sellega edukalt toime tulla, vajavad puuetega inimesed efektiivset tuge sotsiaalse toimetulekuvõime tõstmiseks - sotsiaalset rehabilitatsiooni.

Kohanemistreeningud Eesti rehabilitatsioonis praegu puuduvad, vajadus on aga suur ja tulemus hea. 1990.a meie puudega inimesed nägid ja õppisid tundma kohanemistreeninguid Soomes. Mõistes nende positiivset tulemust toodi meetod kiiresti Eestisse. Kuna kohanemistreeningute läbiviimine ei vaja spetsiaalse aparatuuriga varustatud ruume, ehitati selleks Karaski Keskus.

Ettepanek: taastada Sotsiaalministeeriumi eelarvesse 5-6 milj. puuetega inimeste sotsiaalse rehabilitatsiooni eest tasumiseks. (Alternatiiv: seesama Pensioniameti eelarves, rahade kasutamisega sarnaselt psühhiaatrilistele haigetele.)