MINISTEERIUMITE JA PUUETEGA INIMESTE ORGANISATSIOONIDE ESINDAJATE KOOSTÖÖKOGU KOOSOLEKU PROTOKOLL

13. aprill 2004

PÄEVAKORD:

1. Hoolekande kontseptsioon
2. Sotsiaalse kaasatuse riiklik tegevuskava
3. 2005. aasta riigieelarve ja invakindlustus
4. Puuetega inimeste organisatsioonide võrgustiku rahastamine

1. KUULATI:

Sirlis Sõmer tutvustas lühidalt vahepeal täiendatud ja 08. aprillil Riigikantseleile saadetud hoolekande kontseptsiooni. Muudatused ei ole olnud põhimõttelised, vaid peamiselt sõnastuse parandused. Kuna puuetega inimeste organisatsioonid said hoolekande kontseptsiooni viimase variandi alles 12. aprillil, siis kindlasti saab täiendusettepanekuid teha veel edaspidi. Kontseptsiooni on vahepeal edasi arendatud ja täiendatud ettepanekute ja meetmetega.
Esimeseks mahukamaks meetmeks on sotsiaalabi. Põhiline selle meetme juures on sotsiaalabi tihedam seostamine tööhõivega ja juhtumikorraldajate tööle rakendamine. Mitmekordsel toimetulekutoetuse taotlemisel võetakse arvesse taotleja varaline seis ja vajadusel nõustatakse, kuidas oma varaga tulemuslikumalt toime tulla. Toimetulekupiiri soovitakse tõsta 750 kroonile ja igakuiseid lapsetoetusi arvestada sissetulekute hulka. Et lastega perede olukord ei halveneks, on kavas tõsta kolme- ja enamalapselise pere toetusi. 
Teine meede – laste asendushooldus. Täpsemalt sätestatakse laste asendushoolduse teenused. Ettepanek on vajadusel põhinev diferentseeritud ülalpidamiskulu arvutamine. Lastekaitsetöötajate puhul ka rakendada juhtumikorralduse süsteemi. Eesmärk anda peale ettevalmistustöö tegemist laste asendushooldus üle kohalikele omavalitsustele. Riigi tasandile jääks erivajadustega laste rehabilitatsioonitemaatika.
Kolmas meede – riigi omanduses olevate hoolekandeasutuste üleandmine. Kohalikele omavalitsustele pakutakse üleandmiseks laste ja täiskasvanute üldhooldekodud. Need hooldekodud, mida läbirääkimiste käigus ei õnnestu KOV-dele üle anda, lähevad AS Riigi Kinnisvarale. Samuti läheks AS Riigi Kinnisvara omandisse psüühiliste erivajadustega inimeste hoolekandeasutused. Nimetatud meetme ettepanekud ei ole lõplikud, vaid arutusele avatud.
Neljas meede – juhtumikorralduse metoodika rakendamine. Nimetatud meede on kõige rohkem seotud tööhõive valdkonnaga.  Lisaks tööhõive edendamisele on integreeritud abi osutamine juhtumikorralduse põhimõttel oluliseks meetmeks ka teiste sihtgruppide (sh lapsed, eakad) sotsiaalsete probleemide lahendamisel. Juhtumikorralduse peamiseks ülesandeks on inimese seostamine tema vajadustele vastavate teenuste ja toetuste ning muude ressurssidega.
Viies meede – erivajadustega inimeste hoolekanne ja rehabilitatsioon. Rehabilitatsiooniteenus on üks võtmeteenuseid. Sellisel kujul on see uus teenus ja seda ei ole enne sotsiaalhoolekande seaduse tasemel reguleeritud. Rehabilitatsiooniteenus on isikutele, kellel on oluline füüsiline, psüühiline või sotsiaalne kõrvalekalle ning kelle iseseisev toimetulekuvõime ei ole piisav (sh puude või puude riskiga inimesed, psüühika- ja käitumishäirega isikud, sõltuvusprobleemidega isikud, vangist vabanenud, pikaajalised töötud, kodutud jt). Kuna sihtgrupp on väga suur, ei saa teenust koheselt avada kõigile, vaid esmajoones just puuetega ja puude riskiga inimestele. Teenuse kättesaadavusel ei ole oluline puude raskusaste, teenuse kättesaadavus peab olema vajadusepõhine. Aastaks 2008 on teenuse tarbijaskonnaks planeeritud 25 tuhat inimest. Rehabilitatsiooniteenuse osutamisel on peale sotsiaalvaldkonna oma osa ka töö-, tervishoiu- ja haridusvaldkondadel, kellega toimuvad käesoleval ajal antud teemal arutelud ja läbirääkimised. Rehabilitatsiooniteenus koosneb kahest osast – esimene on rehabilitatsioonidiagnostika (inimese seisundi ja vajaduste hindamine ja abivajaduse planeerimine). Rehabilitatsioonidiagnostika käigus koostatakse rehabilitatsiooniplaan. Teine teenuse osa on rehabilitatsiooniprogramm, see on osa, mida rehabilitatsiooniasutus peaks peale diagnostika veel osutama. Selle sisu osas käivad arutelud sihtrühmadega (sh puuetega inimeste organisatsioonide esindajatega) järgneva kahe kuu jooksul.
Hoolekande kontseptsioon ei lahenda puuetega inimeste sotsiaaltoetuste temaatikat, selle küsimusega hakkab ministeerium tööle sügisel, aga eelduseks on, et rehabilitatsiooniteenus loob baasi vajaduste täpsustamiseks ja lisakulude määratlemiseks iga konkreetse juhtumi puhul. Kui see baas on olemas, saame liikuda edasi puuetega inimeste sotsiaaltoetuste ümbervaatamiseni.
Rehabilitatsiooniteenuse administreerimine toimub Sotsiaalkindlustusameti kaudu, aga seda peaks edasi arendama, praegu on mitmeid puudusi. Soodustingimustel abivahendite teenuse paremaks korraldamiseks on kavas selle teenuse osutamine üle anda Eesti Haigekassale. Viimati nimetatu on aga esialgu veel ideetasandil ja läbirääkimised Haigekassaga toimuvad järgmise aasta jooksul. 1. jaanuarist 2005 peaks aga toimuma muudatused abivahendite nimekirjas, mille täiustamine on puuetega inimeste organisatsioonidelt tellitud. Isikliku abistaja teenuse arendamine – laste ja erivajadustega inimeste hoolekande programmi alt on kavas järgmisel aastal toetada kohalikke omavalitsusi selle teenuse väljaarendamisel, sest puuetega inimeste organisatsioonid on nimetanud isikliku abistaja teenust üheks olulisemaks toetavaks teenuseks. Isikliku abistaja teenus on vajadusepõhine.
Kontseptsioonis on välja toodud ka täiendavad arengusuunad aastateks 2004-2007, need on teemad, mis tuleb kindlasti ka läbi arutada enne uue seaduse valmimist.
Hoolekande kontseptsioonis on välja toodud ka kontseptsioonis kasutatud mõisted ja täpsem tegevuste ajakava aastateks 2004-2007. Olulisem on siin välja tuua, et uus sotsiaalhoolekande seadus peaks rakenduma aastal 2007. (lisa: Hoolekande kontseptsiooni eelnõu)
Signe Falkenberg: oluline oleks, et rehabilitatsiooniteenuse rahastamine käiks läbi riigi, mitte et riik osutaks teenust. Riho Rahuoja: rehabilitatsiooniteenused jaotatakse teenuste kaupa ära riigi ja kohalike omavalitsuste vahel. Määratletakse ära, milliseid teenuseid finantseerib riik ja millised teenused jäävad täiesti KOV-de osutada.
Kalev Märtens: puuetega inimeste organisatsioonide esindajad töötasid hoolekande kontseptsiooni eelmise variandi läbi ja tõid välja mõned märksõnad ja mõtted, mis on kirja pandud lisas 1. Sotsiaalabi osas on soov, et kui inimene ei ole 100% töövõimetu, peaks ta saama töötu abiraha. Organisatsioonid soovivad, et riik tagaks kõigi rehabilitatsiooniplaanis välja toodud teenuste kättesaadavuse. Riik peaks täpselt sätestama ka KOV-de poolt pakutavad teenused, et ei oleks ebamäärasust. Küsimus tehniliste abivahendite kohta. Sirlis Sõmer: silmas on peetud seda, et rehabilitatsiooniteenuse sees peaks toimuma ka abivahendi vajaduse hindamine ja hankimine, sobitamine ja kasutamise õpe.
Kalev Märtens: kuidas hakkab toimuma abivahendite rahastamine, kui teenuse osutamine viia üle ainult haigekassale. Riho Rahuoja: nii haigekassa vahendid kui riigieelarve kaudu abivahenditele määratud raha jääks alles. Abivahendi saamine saaks inimese subjektiivseks õiguseks. Riigieelarve ei piiraks inimese õigust abivahendile. Haigekassale võiks minna abivahendi teenuse osutamine, sest haigekassal on abivahendite pakkumise süsteem paremini välja arendatud ja puudub lisalüli (maavalitsus). Haigekassaga ei ole aga läbirääkimisi sel teemal veel alustatud. 
Kalev Märtens: teenustele peaks kindlasti sätestatama miinimumstandardid, sest praegu pakuvad KOV-d väga erineva kvantiteedi- ja kvaliteediga teenuseid. Sirlis Sõmer: teenuste standardid tehakse kindlasti enne uue seaduse valmimist.
Kalev Märtens: ettepanek viia need teenused, mida KOV-id ei suuda pakkuda, riiklikule finantseerimisele. Riho Rahuoja: mõistlik oleks, et see, kes osutab teenust, omaks ka vahendeid selle teenuse pakkumiseks. Praegu käivad ka läbirääkimised Rahandusministeeriumiga leidmaks lahendusi, kuidas KOV-de rahalist suutlikkust hoolekande teenuste pakkumisel tõsta. Suured omavalitsused on suutelised teenuseid juba praegu pakkuma, aga probleem on just väikestes omavalitsustes, kus ei ole nii palju vahendeid, et vähestele inimestele kõike teenuseid korraldada. Üks abinõu on ka praegu käimasolev haldusreform – omavalitsuste ühinemine.
Ants Leemets tõi näiteks haridussüsteemi, kus hariduse pakkumine on kohustus ja kui omavalitsuses ei ole kohapeal hariduse pakkumise võimalust, peab ta maksma oma elanikule hariduse pakkumise eest teisele KOV-le. Ministeerium peab looma teenustele standardid. Riho Rahuoja: eesmärgiks ongi kehtestada teenustele standardid ja tekitada inimesele subjektiivne õigus teenust saada, st kui omavalitsus ei paku inimesele sotsiaalabi, on inimesel õigus pöörduda maavalitsuse poole ja kui maavalitsus otsusega ka nõus ei ole, siis halduskohtusse. Küsimus takerdub eelarve taha. Kohalike omavalitsuste sotsiaaltöötajad on öelnud, et kui teenuste rahalised vahendid KOV-dele üle anda, siis kindlasti sihtotstarbelisena, muidu ei jõua raha teenusteni. Omavalitsusliidud aga ütlevad, et kõik üleantavad vahendid peaksid minema toetusfondi, et KOV-del oleks õigus otsustada, kuhu-milleks kasutada. Sirlis Sõmer: esimene etapp ongi teenustele miinimumstandardite kehtestamine ja teiseks rahade üleandmine. Riho Rahuoja: haridussüsteemi ja sotsiaalteenuseid ei saa üks-ühele võrrelda, sest haridusteenus on kõigile sarnane, aga sotsiaalteenus individuaalne, iga inimese vajadustest lähtuv.
Kai Kukk: mõistetes ei tohiks kasutada sõna „puudelised“ vaid erivajadustega. Sirlis Sõmer: nõus. Mõisted on kontseptsiooni teksti selgitamiseks, neid ei võeta üks-ühele seadusesse.
Kalev Märtens: hoolekande kontseptsioonist ei leidnud mittetulundusühinguid kui hoolekandeteenuse osutajaid. Tahaks näha, et tekib teenuste turg, kus ükskõik, kes teenust pakub, et mitte ainult riik või KOV. Riho Rahuoja: me ei saa seadusega panna MTÜ-sid vastutama teenuste osutamise eest. Vastutajaks on ikka kas riik või KOV, aga see, kellelt teenust ostetakse (kas äriühing, MTÜ või mingi muu organisatsioon), ei ole oluline, määrav on kvaliteet, et suudetaks pakkuda nõuetele vastavat teenust. 

2. KUULATI

Anneli Kährik: Sotsiaalse kaasatuse riiklik tegevuskava koostatakse perioodiks 2004-2006 ja see põhineb Sotsiaalse kaasatuse ühismemorandumil. Ühismemorandumis toodi välja valdkonnad, mida Eestis peetakse kõige olulisemateks lahendamist vajavateks probleemideks. Nendeks on: juurdepääs haridusele, arstiabile, eluaseme kättesaadavus, infotehnoloogia võimaluste ärakasutamine, tööhõive suurendamine. Tegevuskavasse lisanduvad kaks valdkonda: juurdepääs kultuuriteenustele ja regionaalne areng. Riskigruppideks on: pikaajalised töötud ja tööturult eemale tõrjutud, koolist välja langenud, erivajadustega lapsed, puuetega inimesed, eluasemeprobleemidega pered ja kodutud. Tegevuskava koostamine toimub samaaegselt kõigis Euroopa Liiduga ühinevates riikides. Praegustes EL-i riikides tehti tegevuskava valmis aastal 2003. Tegevuskava väljatöötamist juhib Sotsiaalministeerium, kes pakub välja esialgse visiooni ja järgneva kolme nädala jooksul viiakse läbi temaatilised seminarid (5), mis keskenduvad erinevatele sotsiaalse kaasatuse valdkondadele. Seminaridele kutsutakse vastavalt teemale vastava ministeeriumi esindajad, eksperdid ja kolmanda sektori organisatsioonid, sotsiaalpartnerite esindajad. Maikuu lõpuks on kavas valmis saada esimene versioon tegevuskavast, mis saadetakse kooskõlastamiseks ministeeriumitesse. 17. juuniks on plaanis saata tegevuskava Riigikokku ja 31. juuniks peab olema see esitatud Euroopa Komisjonile. (lisa: Sotsiaalse kaasatuse tegevuskava)
Ants Leemets: seoses sotsiaalse kaasatusega – võiks Astangu Kutserehabilitatsiooni Keskuse juhtimisse kaasata puuetega inimesi. Riho Rahuoja: selle kuu lõpus hakkame koostama Astangu küsimusi puudutavat töörühma, kuhu kutsume ka puuetega inimeste organisatsioone esindava inimese. Töörühma ülesandeks saab aasta teiseks pooleks välja töötada Astangu töökorraldus ja  juhtimisskeem, mida oleks võimalik rakendada aastast 2005. Töörühma ülesandeks on ka Astangu eelarve prioriteetide ülevaatamine ja eelarve viimine teenustepõhiseks. Vaja on läbi mõelda Astangu ruumide efektiivsem kasutamine.
Genadi Vaher: Sotsiaalse kaasatuse tegevuskavas tuleks rohkem tähelepanu pöörata puuetega inimestele ja nende organisatsioonidele. Riho Rahuoja: kõik ettepanekud on seminaride ajal oodatud.

OTSUSTATI

2.1 Puuetega inimeste organisatsioonide esindajad määravad Astangu töörühma oma esindaja.

3. KUULATI
Ants Leemets: riigieelarvega puuetega inimestele eraldatud vahendid on juhuslikud, süsteemita. Rahastamise mudel ei ole sobiv. Abivahenditeks on vaja eelarvesse vähemalt 50 miljonit krooni ja rehabilitatsiooniks 22,4 miljonit. Oleks vaja teha invakindlustus (haige- ja töötuskindlustusega sarnase ülesehitusega) puuetega inimestele. Mitte keegi ei oska ette arvata, kes võib saada puudega inimeseks või sündida puudega inimesena. Võiks olla haigekassa osakonnana invakassa. Invakindlustusmakse võiks olla 2% sotsiaalmaksuga maksustatavast tulust. Invakassa sisaldaks ka igakuiseid toetusi. Kokkuvõtvalt: kas riigieelarves puuetega inimestele mõeldud summasid suurendada või muuta süsteemi (invakindlustus). (lisa 2)
Riho Rahuoja: lähemas tulevikus toimub finantseerimine siiski läbi riigieelarve. Sotsiaalministeerium pakkus Rahandusministeeriumile (sotsiaalministri nõusolek olemas) välja järgmised summad 2005. aasta riigieelarvesse: rehabilitatsiooniks 38 miljonit krooni ja abivahenditele 48 miljonit krooni. Ei ole veel tagasisidet Rahandusministeeriumist saanud.
Sirlis Sõmer: abivahendite ja rehabilitatsiooni vahendid peaksid riigieelarves minema arvestuslikeks kuludeks nagu on toetused (statistika järgi, lähtuvalt vajadusest, subjektiivne õigus). Puuetega inimeste sotsiaaltoetuste summa kasvuks on arvestatud 25 miljonit krooni.
Ants Leemets: puuetega inimeste organisatsioonid korraldavad aktsioone maikuus ja sügisel, käiakse rahandusministri, sotsiaalkomisjoni esinaise jt juures.
Riho Rahuoja: Sotsiaalministeeriumi sotsiaalkindlustuse osakonna tööplaani järgi on vaja 01. oktoobriks 2004 esitada Vabariigi Valitsusele kontseptuaalsed alused, muudatused, mida oleks vaja sisse viia puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seadusesse. Ligipääs teenustele ei peaks olema seotud puude raskusastmega, vaid inimese tegelike vajadustega. Praegu ei ole poliitilist valmidust rakendada maksukoormust suurendavaid uusi kindlustusliike. Väljatöötamisel on tööõnnetuse- ja kutsehaiguskindlustuse seadus (TÕKS), mis katab teatud osas välja pakutud invakindlustuse. TÕKS-i eelnõu kohta peab sotsiaalkindlustusreformi komisjon oma seisukoha võtma 1. juuniks 2004. TÕKS-iga koos tõstatatakse üles ka invakindlustuse teema.
Puuetega inimeste organisatsioonide esindajad toetavad Sotsiaalministeeriumi poolt riigieelarve seaduse eelnõusse välja pakutud summasid abivahenditele ja rehabilitatsioonile.

4. KUULATI
Genadi Vaher: puuetega inimeste organisatsioonid on tegelenud puuetega inimeste sotsiaalnõustamisega ja rehabilitatsiooniga, sest KOV-id ei ole suutnud seda osutada. Eestis on ainsana EL-iga liituvatest riikidest välja arendatud tugev ja toimiv puuetega inimeste organisatsioonide võrgustik, mis täidab invapoliitika arendamise rolli. Et organisatsioonid saaksid seda rolli täita, peaks riik neid toetama (Rootsi, Taani, Norra näide). Tänu kuni 01.02.1996 kehtinud hasartmängumaksu seadusele, millega 49% laekunud hasartmängumaksust suunati läbi riigieelarve seaduse Eesti Puuetega Inimeste Fondi, sai võrgustik areneda. Peale 1. veebruarit 1996 otsustab toetuse eraldamise projektidele hasartmängumaksu nõukogu (HMN) kord kuus. Ja uus HMN soovib lõpetada senise toetamise praktika ja viia toetuse andmise üksikprojektidele, mis mõjuks puuetega inimeste organisatsioonide võrgustikule hukatuslikult. Ettepanek: taastada hasartmängumaksu seaduses puuetega inimestele kindel % ja suunata see SA Eesti Puuetega Inimeste Fondi. Kaaluda võimalust määrata puuetega inimeste organisatsioonide toetus ette vähemalt kolmeks aastaks. (lisa 3)
Riho Rahuoja: HMN ei kavatse viia praegu aktsepteeritud aastaprojekte üksikprojektideks. Eesti Puuetega Inimeste Fondi ja Lastekaitse Liidu raha ei ole praegu vaidlustatud. Küsimus halduskuludes – kokku leppida kui suur on iga-aastane põhitoetus (haldamiseks) ja ülejäänud tegevus üksikprojektidena. Aga seda ei ole HMN veel otsustanud ja võib-olla ei tehtagi seda otsust. Hasartmängumaksu seaduse muutmisel oli Sotsiaalministeerium kindla protsendi säilitamise või siis kultuurkapitali sarnase sotsiaalkapitali loomise poolt, aga ettepanekud ei läinud läbi. Soov oleks, et MTÜ-d saaksid projektide hindamisel ja toetuste jagamisel suurema otsustusõiguse.
Kalev Märtens: mida peaksid puuetega inimeste organisatsioonide esindajad tegema, et saaks fikseeritud protsent? Riho Rahuoja: hasartmängumaksu seaduse kuraator on Kultuuriministeerium ja ka väga suur roll on Rahandusministeeriumil.

Järgmise koostöökogu koosoleku korraldavad puuetega inimeste organisatsioonide esindajad 15. juunil 2004 kell 11.00