Head  sõbrad!

Esmaspäeval, 6.juunil kell 14.00 korraldame Tallinna puuetega inimeste koja saalis  Endla 59 Taavi Kanguri  (s 1974) romaani  Nii siis jääbkiesitluse, kuhu on oodatud kõik raamatusõbrad.

Tegemist on autori teise romaaniga, sisuks õnnetuse läbi ratastooli sattunud noormehe Janari käekäik. Autor tõi käsikirja Jüri Järvele lugemiseks, et saada hinnang, kui tõepärane on ratastooli jäänu igapäevaelu kirjeldamine.

Tagakaanel olevale tutvustusele on lisatud tsitaat ka Jürilt:

Janar leiab ennast abituna metsarajalt. Ta püüab mõelda kõigest muust, kui sellest, miks ta seal on. Kogu maailm avaneb uue nurga all ja sündmused kihutavad sireenide saatel edasi. Janar on kui kõrvalvaataja, kes esialgu ei aimagi, et tal on selles loos peaosa mängida. Varsti taipab ta, et on libisemas tagasi kibedusse, kust äsja iseseisvununa välja rabeles. Kas ta suudab uuesti jalule tõusta? Kas ta suudab oma sisemise deemoni lepitada?

Jüri Järve, 12. a. ratastoolis, Eesti Liikumispuudega Inimeste Liidu juhatuse liige: Minu teada on antud romaan Eesti kirjandusmaastiku esimene tõepärane ja elutruu raamat liikumispuudega inimeste igapäevaelust. Oleks justkui oma elulugu lugenud. Soovitan kõigile, et paremini mõista hättasattunu hingeelu.

Esitlusel saab romaani tekkelugu kuulda, raamatut soodushinnaga osta ja väärtustada seda autori autogrammiga. Hiljem saab tassi kohvi juures autoriga juttu puhuda, uurida kirjanduslikke tulevikuplaane ja kasvõi seda, kas Janari loole on järge oodata.

Kuidas mäletab autor oma kirjutamishuvi algust?

Taavi Kangur: Mäletan selgelt, kuidas ma esimest korda romaani kirjutamise ette võtsin. Olin siis seitsmeaastane. Nihutasin joonelise vihiku enda ette, haarasin värskelt tindiga täidetud sulepea. Kasutasin momenti, kui vanemad läksid vaipa kloppima, sest teadupärast vajab loometöö rahu ja vaikust. Enne veel, kui vanemad puhta vaibaga tagasi jõudsid, oli minu kirjutamiskarjäär läbi. Sest paberit uurides sai mulle järsku selgeks, kuivõrd suure töö ma olin teha võtnud. Viskasin sulepea nurka ja võtsin Salvo klotsid välja.

Mõte jäi ja uuristas pisitasa teed. Umbes kakskümmend viis aastat hiljem alustasin uuesti. Mõned minu lühijutud avaldati kvartaliajakirjas Algernon. Pärast positiivset tagasisidet otsustasin romaani kirjutada. Minu esimene romaan “Kõigile saab kurikaga virutada”  saavutas Tänapäeva romaanivõistluselt II koha.

Kohtumiseni!
Auli Lõoke, tegevjuht