Eesti Liikumispuudega Inimeste Liidu, Eesti Pimedate Liidu, Eesti Vaimupuudega Inimeste Tugiliidu, Eesti Puuetega Inimeste Koja koosoleku protokoll

15.03.2006
Endla 59, Tallinn
algus kell 14.00
lõpp kell 16.30

Koosolekust võtsid osa:

Koosolekut juhatas K. Märtens,  protokollis A. Lõoke

PÄEVAKORD:

1. Foorumi töösuunad 2006.a.
   • PISTSise kontseptsioon ja selle alusel väljatöötav seadus
   • Töövõimetuspensionid
   • Astangu Keskuse reformimine
   • Riigieelarve 2007 – puuetega inimestele mõeldud eelarveread
2. Rehabilitatsiooniteenuse valupunktid 2006.a.
3. Meediaõpetuse nõukogu pöördumine
4. EKL ettepanek tulumaksuseaduse eelnõusse
5. Koostöökogu koosoleku kokkukutsumisest

1. OTSUSTATI:
1.1 PISTSise kontseptsiooni väljatöötamisel jälgida:
  
 - muudatused ei tohi halvendada olukorda praegusega võrreldes; jälgida mitte- diskrimineerimise põhimõtet (puudega inimese abita jätmist ei tohi põhjendada ei puude laadiga, omavalitsuse vaesusega, teenuste olematusega paikkonnas, transpordi puudumisega, elamisega peres või mitte jne.);
 - jälgida, et kavandatavad muudatused (eriti teenuste osas) oleksid kättesaadavad kõigile, mitte ainult suuremates keskustes. Ei tohi lubada diskrimineerimist seetõttu, et keegi elab ääremaal, kus pole ei transporti, ei teenust ja ta jääb seetõttu ebavõrdsesse olukorda;
- mitte kaotada rahalisi toetusi (just eelmist punkti silmas pidades);
- jälgida rangelt, et juhtumipõhisuse printsiipi järgitaks (puudeliigiti on kulud erinevad);
- jälgida, et mittetöötavatel puudega inimestel, keda on kolmveerand kõigist tööealistest puudega inimestest, oleksid samuti sotsiaalsed vajadused tagatud;
Kuni PISTS rakendamiseni (tõenäoliselt ei juhtu see enne 2008.a.):
- nõuda sotsiaaltoetuste määra tõstmist 550 kroonini (senini kehtib 400 krooni)
- nõuda toetuste väljamaksmise piiriks 4-kordne sotsiaaltoetuse määr 


1.2 Töövõimetuspensionid. Teha koostööd pensionäride ühendustega ühise platvormi väljatöötamiseks. (Üks võimalik ettepanek: tõsta töövõimetuspensioni aluseks olevat senist kokkuleppelist 35-aastast tööstaaži 40-45 staažiaastani.)

1.3 Astangu Keskus. Keskus peab muutuma haridusasutuseks, kus rehabilitatsioon on puudega õppurite puhul toimetuleku loomulikuks osaks. Eelkõige sügava puudega noorte  ja täiskasvanute haridusasutuseks (ka täiend-, kutse- ja ümberõpe). Õppurite vastuvõtt peab toimuma selle järgi, kuidas on tegelik vajadus, mitte, kuidas kooli juhtkonnal on mugavam. SoMilt pärida aru, miks Astangu teema on soikunud, on ju selleteemaline komisjongi ellu kutsutud. Ettepanek oli koolile nõukogu (hoolekogu) ellu kutsumine puuetega inimeste organisatsioonide osavõtul.
A. Lõokesel koostada ministeeriumile Astangu Keskuse küsimuses teabenõue.

1.4 Riigieelarve puuetega inimestele mõeldud read –  kuulata Koostöökogul ära SoMi poolt esitatud kontrollarvud 2007.a. eelarve eelnõusse. Foorumi minimaalne nõue abivahendite ja rehabilitatsiooniteenuse reale – tõus 10% 2006.a.mahust.
Võrgustiku rahastamisel jääda kindla protsendi (10%) hasartmängumaksu laekumistest nõude juurde. Korraldada kohtumine HMN liikmetega arutamaks vahepealseid arenguid (Foorum kohtus nõukogu esimehe I. Raudnega 12.05.2004).

2. OTSUSTATI: saata märgukiri rehabilitatsiooniprobleemidest sotsiaalministrile, samuti võtta teema järgmise Koostöökogu päevakorda. Kirjas tõstatada järgmised küsimused:

1. Kaotada teenuseliikidele piirangud  või neid oluliselt lõdvendada. Sotsiaalpsühholoogiline rehabilitatsiooni on äsjainvaliidistunud inimestele ja nende peredele äärmiselt oluline, pika puudestaažiga inimestele, kes olukorraga kohanenud, muutub oluliseks füsioteraapia osakaal, mida on vaja füüsilise olukorra parandamiseks või säilitamiseks.
2. Mitmedki rehabilitatsiooniteenust osutavad asutused kasutavad rehabilitatsioonist laekuvaid vahendeid varjatult asutuse ülalpidamiseks. Asutused kasutavad vahendeid puudega inimese seisundi säilitamiseks (viivad läbi igapäevast tegevust, mida nüüd loetakse rehabilitatsiooniks), mitte aga toimetuleku soodustamiseks ja arendamiseks. Samas tähendab rehabilitatsioon isiku iseseisva toimetuleku, sotsiaalse integratsiooni ja töötamise või tööleasumise SOODUSTAMIST. Seda saaks vältida, kui plaani tegija (tavaliselt meditsiiniasutus) poleks ka "teenuse osutaja", praegu plaani koostades kavandab ta endale soodsalt tööd. Kuna rehameeskonnad koosnevad enamuses meditsiinitöötajatest, kes töötavad raviasutuste juures, siis on mõistetav, et haiglate huvi on rehabilitatsiooni näol eelkõige eelarvesse lisaraha saada.
3. Teenused kontsentreeruvad paljuski nõustamisele, mitte otseteenusele – teenustel on piirangud ja asutused saavad pea iga jutuajamise panna nõustamise rubriiki.
4. Sügava puudega inimene vajab sageli pidevat kõrvalabi. Ootame lahendust, et täisealisel sügava puudega inimesel (nagu ka lastel) oleks võimalus võtta abistaja rehabilitatsiooni-
asutusse kaasa.
5. Rehabilitatsiooniasutuses viibimise riigi poolt doteeritavat aega tuleb pikendada - 5 päeva rehabilitatsiooniks ei anna käega katsutavat tulemust. Inimeste maksevõime, kes enamasti elavad töövõimetuspensionist, ei võimalda osta täishinna eest teenust, mistõttu need viis päeva jäävadki inimestele laeks.
6. Rehabilitatsiooniteenust ei taotle ainult mittetöötavad puudega inimesed. Töötava puudega inimese töölt eemalejäämine (rehabilitatsiooniplaani tegemise või rehabilitatsiooniteenuse saamise ajaks) on seadusandlikult reguleerimata. Teenuse osutajalt pole võimalik saada  tööandjale esitamiseks mingit tõendit. Põhjendus – töövõimetuslehti väljastatakse haigekassa süsteemis, rehabilitatsiooniteenus kuulub SKA haldusalasse.
7. Rehabilitatsioonimääruse kohta puudub info lihtsas ja arusaadavas keeles.
8. Puudub võimalus rehabilitatsiooniteenuseks mitmest asutusest samaaegselt. Vaja on luua võimalus saada paindlikult ja kombineeritult teenuseid sealt, kus need on hõlpsamini kättesaadavad.
9. Rehabilitatsiooniteenuse osutamise õiguse üleandmine kolmandale sektorile on takerdunud liiga karmide nõuete taha teenuse osutajale. MTÜ-del on keeruline konkureerida riiklike ja kasumit taotlevate ettevõtetega, puuduvad baasfinantsid organisatsioonide haldamiseks ja arendamiseks, mis riiklikel ettevõtetel on tagatud. Rehabilitatsiooni- teenuseid osutavad MTÜd projektipõhiselt, mis ei taga teenuse arendamiseks vajalikku turvalisust.  Hetkel kasutusel olevat rehabilitatsiooniteenuste nimekirja peaks kindlasti täiendama lähtudes puude spetsiifikast e. isiku individuaalsetest erivajadustest.
10. Rehabilitatsiooniplaanide nõue on ülereglementeeritud. Keerukad juhtumid võiksid kuuluda plaani alla (eelkõige, mis teenivad inimese sotsialiseerimise eesmärki), lihtsamatel juhtumitel võiks teenust saada perearsti või puudetõendi alusel. Praegu peab mõne üksiku toimetulekut parandava teenuse saamiseks (n. abivahend, logopeed) koostama teenuse hinda mitu korda ületava maksumusega rehaplaani. Tekiks tuntav ressursi kokkuhoid. Teenuse rahalisest mahust läks 2005.a. ca 44% plaanide koostamisele ja juhendamisele.

3. OTSUSTATI tähelepanu juhtida järgmistele asjaoludele:

• Puudega inimese stereotüübiks on kujunenud ratastooli kasutav inimene. On ka pimedad, kurdid, vaimupuudega inimesed.
• Liikumistakistustega inimesed on ka emad väikelastega, vanurid – mitte ainult liikumispuudega inimesed.
• Puudega inimesi näidata tavakontekstis.
• Tutvustada abivahendeid, mis annavad puudega inimestele võimaluse osaleda tavakontekstis.
• Tutvustada põhimõtteid, mida terve peaks silmas pidama suhtlemisel erivajadustega inimestega.

4. OTSUSTATI: Kurtide Liidu ettepanek – mitte maksustada osaühinguid, mille omanik on 100-protsendiliselt MTÜ, dividendide tulumaksuga – vormistada ettepanekuna tulumaksu seadusesse viimiseks. Ettepaneku sõnastab G. Vaher.

5. OTSUSTATI  teha ettepanek kokku kutsuda Koostöökoja istung 12.04.06 Toompuiestee 10, EPI Koja ruumes kell 15.00.

Koosoleku juhataja                                                                                       K. Märtens
Protokollija                                                                                                    A. Lõoke