LISA 1

Pr Maret Maripuu
Sotsiaalministeerium
Gonsiori 29, Tallinn                                                                                                                                                       

Abivahendite kättesaadavusest                                                                                                                             30.01.2008

Austatud minister,

puudetega inimesed on mures neile vajalike abivahendite kättesaadavusega. Ühelt poolt on selle põhjuseks abivahendite krooniline alarahastamine riigieelarves, teiselt poolt elule jalgu jäänud ministri määrus nr 79 Tehniliste abivahendite taotlemise ja soodustingimustel eraldamise tingimused ja kord.

Puudega inimeste organisatsioonide esindus (Foorum) juhib tähelepanu ja teeb olukorra parandamiseks järgmised ettepanekud:

§ 1. Üldsätted

1. Soodustingimustel eraldatavate abivahendite nimekiri on puudulik ja ei arvesta puuetega inimeste tegelikke vajadusi (kohandatud autode käibemaksu tõus 5%lt 18%ni on kompenseerimata; autode kohandamise detailid on doteeritud, kuid kohandamise teenus on doteerimata; arvutid; rääkivad abivahendid, daisy pleierid, spetsiaal- programmid ja kõnesüntesaatorid pimedatele jne).
2. Kliendile ei ole tagatud võrdne kohtlemine, klient ei saa firmat oma soovile vastavalt valida. Abivahendid peavad olema kõikjal võrdselt kättesaadavad.
3. Inkontinentsitoodete puhul tuleb kehtestada nõue, et ettevõtted, kes tegelevad soodusmüügiga, peavad pakkuma kõigi mähkmete osas vähemalt kahe erineva tootja tooteid võimaldamaks inimestele hinnavalikut. Nõue välistaks ühe kaubamärgi sundeelistuse, tekiks valikuvõimalus.

§ 3. Abivahendi taotluste läbivaatamine

1. Puudub üleriigiline taotlusregister, mis võimaldaks andmeid koguda jooksvalt. Register võimaldaks ennetada probleeme järjekordadega, teha analüüse,  pidada statistikat. Praegu võib klient abivahendit aastateks ootama jääda, mis on eriti halbade tagajärgedega laste puhul.

§ 4. Erandjuhtumid

1. Vastuolu määruses: § 5 lõikes 6 nimetatud kohalik ekspertkomisjon on nõuandva õigusega. § 4 lõige 1 annab komisjonile otsustusõiguse. Tegelikult teebki komisjon kliendi jaoks kõige olulisemad otsustused. Kes tegelikult vastutab, kas komisjon või ametnik/maavanem?
2. Taotluste läbivaatamise osas kohustada maavalitsusi:
   1. hinnapakkumise võtmisel mitmelt pakkujalt määrama pakkumiste esitamise  ja nende avamise aeg;
   2. ekspertkomisjonide otsustest teatada kõigile hinnapakkumise teinud ettevõtetele, ka juhul, kui taotlust üldse ei rahuldatud või osutus paremaks teine pakkumine. Võimaldab korrastada registrit ja olla pädev vastama taotleja päringutele.
3. § 4 lõikes 3 toodud 5-päevane teatamistähtaeg otsuse taotlejale teatavaks tegemiseks  on lühike, praktikas ei toimi.

§ 6. Abivahendi eraldamine

1. Rikututakse puuetega inimeste võrdse kohtlemise printsiipi. Kehtib maakondlik limiidi jaotamise süsteem. Inimestel puudub võimalus osta teisest ettevõttest, kus abivahenditele raha on, kuna maavalitsusel puudub selle firmaga leping. Rikutakse teenuse vaba kättesaadavuse printsiipi, mida tunnustatakse terves Euroopa Liidus.
2. Määruse järgi peavad ettevõtted tagama kliendile abivahendi sobitamise, kohandamise ning esmase kasutamise ja hooldamise õpetamise. Puuduvad üldised nõuded/kriteeriumid/standardid teenuse kvaliteedile, mistõttu teenuse tase on eri ettevõtetes väga erinev.
3. Kuidas on korraldatud ja tagatud eelisjärjekorra pidamine laste ja tööealiste puuetega inimeste korral? Fikseeritud on eelisjärjekorras abivahendite soodustingimustel saajad (lapsed ja tööealised täiskasvanud), mis tegelikkuses ei toimi, ka lapsed on sageli abivahendi järjekorras aasta või kauem.

§ 7. Abivahendi tagastamine

1. Puudub regulatsioon, kes ostab abivahendi tagasi, kui selgub, et see ei sobi või on toimunud muutus seisundis. Abivahend jääb seisma, see on riigi raha raiskamine.  Tagasiostu (ümbervahetamise) kohustus võiks olla abivahendi müünud firmal.

§ 9. Korraldamine ja koordineerimine

1. Maavalitsusi tuleks kohustada enne lepingute sõlmimist määrama tellitavate teenuste mahud abivahendite gruppide ja teenuste lõikes maakonnas tervikuna ning iga ettevõttega sõlmitavas lepingu eraldi. Välistaks lepingu rahalise mahu suvalist kasutamist ning annaks aluse teenuste osutamise plaanide koostamiseks.
2. Vähempakkumiste konkursil tuleks nõuda toote või teenuse maksumust lahtikirjutatuna kulukirjete lõikes. See  võimaldab koondmaksumusest sisulisemalt võrrelda erinevate pakkumiste hindu.

§ 10. Finantseerimine

1. Abivahendid on alafinantseeritud, ei arvestata tegelikku nõudlust. Statistikal baseeruva tegeliku vajaduse info puudumine ei võimalda põhjendatult nõuda riigieelarvesse täiendavaid ressursse.
2. Abivahendite riigipoolne finantseerimine peab jõudma firmani võimalikult aasta alguses, et tagada teenuse osutamine aastaringselt.
3. Rahalised vahendid eraldatakse maakondadele vastavalt elanike arvule, mitte abivahendeid vajavate inimeste arvule. See tingib olukorra, kus mõnes maakonnas on mitmeaastane järjekord, mõnes on olukord parem.
4. Puudub selge ja seadusandlik alus ja infosüsteem isikustatud statistika kogumiseks ja töötlemiseks. Andmebaasi puudumine ei võimalda abivahenditele vahendeid planeerida tegelikest vajadustest lähtuvalt.
5. Abivahendite vajadust peab analüüsima ja rahastust planeerima. Kroonilises rahanappuses tuleb  selgelt määratleda sihtgrupid – kellele on abivahend koheselt vajalik, keda saab panna järjekorda.
6. Tuleb kehtestada kallite abivahendite omaosaluse ülempiir.
7. Laste abivahendite omaosalus tuleb langetada seniselt 10%-lt  5%-ni.

§ 12. Kontroll abivahendite teenuse osutamise üle

1. Puudub mehhanism, mis garanteeriks nõustamisteenuse kättesaadavuse abivahendi saamisel. Nõustamise eesmärgiks on välistada olukord, kus inimene ei kasuta abivahendit efektiivselt. Sageli on põhjuseks inimese oskamatus abivahendit kasutada.
2. Puuduvad nõustamiskeskused, kust inimene saaks pädevalt tegevusterapeudilt küsida professionaalset hinnangut oma tegevusvõimele ja soovitusi vajalike abivahendite kohta.
3. Puuduvad riiklikud standardid abivahenditele ja nendega seonduvatele teenustele (ka remondi- ja transporditeenus) ning kontroll nende täitmise kvaliteedi üle. Kvaliteetse teenuse osutamine peab olema tagatud kõikide abivahendite müügiga tegelevate firmade poolt.

Oleme arvamusel, et ettepanekutele sisulisel lähenemisel on võimalik leida lahendusi, mis aitavad puudega inimesi  varustada õigeaegselt kaasaegsete abivahenditega.

Lugupidamisega
puuetega inimeste organisatsioonide nimel

Auli Lõoke, 
Eesti Puuetega Inimeste Koja projektijuht
Eesti Liikumispuudega Inimeste Liidu tegevjuht
5293144, 6720223
elil@elil.ee