Kutsume kõiki huvilisi!

Reedel, 04.11.05 kohtume Tallinna puuetega inimeste tegevuskeskuses kell 15.00 Verekeskuse töötajatega, et saada selgust, kas puudega inimene võib verd loovutada või mitte.

Väike ülevaate probleemi ajaloost:

mäletate, asi sai üles võetud noorteklubi Händikäpp poolt, kes saatis 12.09.05 Verekeskusele järgmise järelepärimise:

Noorteklubi „Händikäpp“ liikmed on pöördunud meie poole küsimusega, miks puudega inimesi keeldutakse võtmast täisveredoonoriks. Põhjuseks on Verekeskuse töötajad öelnud, et inimesel on puue.
EV Sotsiaalministri 29.aprilli 2005 määruses nr.65 on äratoodud loetelu haigustest ja teistest teguritest, mis välistavad vere loovutamist. See määrus ei kehtesta piiranguid veredoonoriks olemise kohta puude tõttu.
Mõned juhtumid:

• Veebruaris 2005 pöördus Põhja Eesti Verekeskusesse sooviga täisvere doonoriks olla Sven Kõllamets. Pärast  Verekeskuse töötaja keeldus verd võtmast põhjendusega, et noormehel on puue. Verekeskuses lasti tal täita doonori küsitlusleht. Sven Kõllamets on eelnevalt soovinud verd anda ka Tallinna Tehnikaülikoolis toimuvatel doonoripäevadel. Seal pole tal lastud isegi küsitluslehte täita, põhjendades seda Sveni nähtava liikumispuudega. Sven kasutab liikumiseks rulaatorit või ratastooli.
• Septembris 2005 EV Sotsiaalministeeriumis toimunud doonoripäeval keelduti verd võtmas Tiia Sihveril, samuti põhjendades keeldumist puude olemasoluga. Tiia täitis küsitluslehe, tegi läbi kõik nõutavad protseduurid. Doonorivere võtmisest keelduti, tuues põhjenduseks puude olemasolu. Tiia kasutab liikumiseks ratastooli.
• Juunis 2005 Tartus toimunud Hansapäevadel oli Raekoja platsil üleval doonoritelk. Monika Haava soovis doonoritelki minnes verd anda. Küsitluslehte tal täita ei lastud, keelduti vere võtmises põhjendusega, et Monikal on puue. Monika kasutab kõndimiseks keppi.

Käesolevaga soovib noorteklubi „Händkäpp“ teada, mille alusel keeldutakse puude olemasolul inimeselt doonorivere võtmisest.
Mõistame , et teatud diagnooside  puhul on vere võtmisest keeldumine õigustatud.
Vastavalt eelpool nimetatud määruse § 10 on doonori valiku eesmärgiks kaitsta retsipienti verega ülekantavate haiguste ja ravimite kahjulike mõjude eest ning mitte kahjustada verd loovutava doonori tervist.  Samas oleme veendunud, et puude olemasolu doonoril ei pruugi enamasti ohustada retsipienti ega doonorit ennast. Seega on ainult puude alusel doonorivere võtmises keeldumine diskrimineeriv.
Lugupidamisega
Ülle Valvar, Noorteklubi „Händikäpp“ liige

Sellele järgnes vastus Põhja-Eesti Verekeskuse infojuhilt Marina Talisainenilt:

Hea meelega saaksime Teiega ning noorteklubi Händikäpp liikmetega kokku ning arutaks kõiki küsimusi ja probleeme. Vajadusel selgitaksime veel doonorlusega seotud riske, vastutust ning doonorluse meditsiinilist poolt. 

Samas oleksime väga tänulikud konstruktiivse koostöö ning mõistva suhtumise eest. Veredoonorlus on väga tundlik teema ning kahjuks on meil eelnevad kurvad kogemused erinevate ühenduste ja organisatsioonidega, kes üritasid veredoonorluse arvelt ennast teostada, otsivad diskrimineerimist või populaarsust ning üritavad tõestada, et nemad saavad kõikidest transfusioonmeditsiini seisukohtadest ja probleemidest paremini aru kui Põhja Eesti Verekeskus.

Mind teeb alati kurvaks kui mõne oma ala eksperdi seisukohti arutatakse laia auditooriumi ees püüdes tõestada oma suuremat kompetentsust kõnealuses valdkonnas ning kahtlustades oma ala spetsialiste ebakompetentsuses või soovis kedagi diskrimineerida. Hea meelega seletame ja arutame transfusioonmeditsiini seisukohti sõbralikus õhkkonnas ning vastame täiendavatele küsimustele. Sooviksime arutada probleemi mitte emotsionaalsel või diskrimineerimisega seotud tasandil, vaid arutada võimalusi koostööks ning vältida arusaamatusi ja põhjendamatuid süüdistusi.

Oleksime väga tänulikud kui teataksite meile eelnevalt, millistele küsimustele ei saanud Te meie kirjast ammendavat vastust. Kohtumist aitaks muuta konstruktiivsemaks ka Teie poolt pakutud kava ja teemade loetelu. Omalt poolt ootaksime koostööd ning austust arstide seisukohtade ja kogemuse vastu. Kuna kogu vastutus doonori ja patsiendi tervise eest lausub täielikult ainuüksi arsti õlgadel, teeb arst otsuseid tuginedes oma teadmistele, kogemustele ja eetikale. Meie kaitseme doonorite tervist isegi siis kui nad ise sellest ei hooli või ei teadvusta kõiki riske.

Kahjuks ainuüksi soovist verd loovutada ei piisa doonoriks hakkamiseks. Kõik inimesed ei sobi doonoriteks ning isegi absoluutselt terved inimesed ei sobi mõnikord oma elustiili või füüsiliste parameetrite poolest vereloovutajateks. Meil on alati ülimalt kahju kui oleme sunnitud tagasi saatma inimesi, kes on meie juurde tulnud siira sooviga aidata abivajajaid, kuid see on paratamatult üks osa meie tööst ja me loodame, et inimesed saavad meie seletustest aru ning ei otsi nendes ebakompetentsust või diskrimineerimist. Samas oleme alati rõhutanud, et õnneks on ka palju teisi võimalusi, kuidas aidata verekeskust ning kuidas olla ühiskonnale või abivajajatele kasulik.

Lugupidamisega,                                  
Marina Talisainen
Põhja-Eesti Verekeskuse infojuht

21.09.05 käisime saate Puutepunkt võttetiimiga Verekeskuses, kus Tiia Sihver üritas veelkordselt verd anda, kuid tulutult. Selgus taas, et Tiia on küll terve, aga puudega. Järgnev repliik on sellest visiidist ajendatud.

Lisaks veel, et lubasime Tiia Sihverile ning Eesti Televisioonile meie kohtumise käigus, et uurime, kuidas mainitud probleem on lahendatud teistes Euroopa Liidu riikides. Meie järelpärimisele vastati, et liikumispuudega inimestelt verd siiski reeglina ei võeta, sest see on seotud liigsete potentsiaalsete riskidega ning läheb doonorluse põhimõtetega vastuollu, sest doonorluse üheks eesmärgiks on doonori tervise ja heaolu säilitamine. Samas kuna doonorivalik on individuaalne, alati lähtutakse konkreetse inimese tervise seisundist, puue sügavusest ning verekeskuse arsti teadmistest ja eetikast. Doonorivaliku eest vastutab alati arst või väljaõpet saanud meditsiiniline töötaja, doonoril ei ole õigust võtta vastutust enda peale ning antud otsusega ohustada enda või patsiendi tervist või enesetunnet.

Parimate tervitustega,
Marina Talisainen
Põhja-Eesti Verekeskuse infojuht

Minu lisandus:  esmaspäeval 24.okt. käisid liidu tegevusega tutvumas  kolleegid Oulust. Kasutasin juhust ja küsisin, kuidas doonorlusega Soomes lood on. Vastus - takistuseks on kõik samad põhjused, mis tervel inimeselgi (põetud haigused, pooleli olev raviprotseduur, hetke enesetunne, vereanalüüsi tulemused jne.), mitte puue. Mees Oulust, kel puudub kaks kätt ja kel on probleeme tasakaaluga, on aktiivne vereloovutaja.

27.10.05 ilmus Maalehes Anneli Aasmäe artikkel Kepp ja ratastool segavad doonorlust,
mille lühendatud variant ilmus Postimehe onlines samal päeval. Artikkel kogus parajalt kommentaare, mis näitab, et ükskõikseks see teema tavakodanikke ei jäta.  Link:  http://www.postimees.ee/271005/online_uudised/181349.php

Kuidagi ei raatsi siia panemata jätta Kaido Kikkase mahlakat kommentaari:

See doonorluse jama on mullegi tuttav. Käisin omal ajal TTÜ-s õppides 3-4 korda doonoriks. Midagi ei juhtunud, paha ei hakanud - oli hea meel, et sai ehk kedagi aidata. Kuni ükskord...
Tookord olid verd võtma pandud mingid kummalised kujud, kes vahtisid mind kui vasikas uut aiaväravat... Asi lõppes sellega, et mind topiti autosse ja kimati verekeskusse - ilmselt siis ülemustelt nõu küsima, kuidas sellise ebastandardse tegelasega toimida. Lõpptulemusel ilmuski siis verekeskuses mingi tähtsam kuju, kes mulle teatas, et kahjuks ma doonoriks ei sobi. Lihtsalt puude tõttu. Mind aga oldi tassitud linna teise otsa, seejärel aga  lasti ilma pikema kommentaarita sinna lahti - mine omal jõul koju, kui tahad.

Seepeale kirjutasin ühte päevalehte artikli, mis ka avaldati - kuid ega mingit lähemat tagasisidet verekogujate poolt pole olnud ka.
Sellest ajast suhtun verekogujate hädakisasse stiilis "N grupi veri on lõpukorral!" pigem kurja muigega. Kuigi jah, tegelikult on tõesti keegi kusagil hädas ja sarnaste "ajuhiiglaste" tõttu jääb kasutamata hulk hea tahtega doonoreid. Minu juhtum leidis aset kümnekonna aasta eest – paneb tõsiselt imestama, et sedalaadi tegelasi ikka veel riigiasutustes töötab...
Kakk
P.S. Kes mind tunnevad, need teavad, et tõenäoliselt olen füüsiliselt paremas vormis kui ilmselt enamik n.ö. vastuvõetavaid doonoreid. Aga see sealseid "tervishoiutöötajaid" üldse ei kottinud.