MINISTEERIUMIDE JA PUUETEGA INIMESTE ORGANISATSIOONIDE ESINDAJATE KOOSTÖÖKOGU KOOSOLEKU PROTOKOLL

12. veebruar 2004
Endla 59, Tallinn
Algus kell 15.00
Lõpp  kell 17.15

Juhatas:       Kalev Märtens
Protokollis:   Auli Lõoke
Võtsid osa: Ago Kivilo, Aleksander Vassenin, Volli Pärnla, Signe Falkenberg, Mati Mugur, Lissi Kurg, Tauno Asuja, Tiit Sepp, Sirlis Sõmer, Meeli Veskus, Martin Lepp, Meeli Tatter, Riho Rahuoja, Külli Roht, Agne Nettan, Gert Schultz

PÄEVAKORD:

1. Olukord abivahenditega 2004.a.                                              - Signe Falkenberg
2. Invatranspordiga seotud probleemid                                       - Mati Mugur
3. Sotsiaalhoolekande kontseptsiooni eelnõu                            - sotsiaalministeerium
                                      „Invakindlustuse“ baaspõhimõtted             - Kalev Märtens
4. Hooldajatoetuste üleminek kohalikele omavalitsustele          - sotsiaalministeerium
5. Puuetega laste rehabilitatsiooni rahastamine                         - sotsiaalministeerium

R. Rahuoja palus S. Sõmeri hilisema tuleku tõttu 4.punkt jätta viimaseks ja 5.punkt tuua kolmandaks.
M. Lepp  /majandus- ja kommunikatsiooniministeerium/: kuna P. Vene ei saanud tänasele  koosolekule  tulla, siis korraldada eraldi nõupidamine nn. bussidirektiivi kohta puuetega inimeste organisatsioonide esindajatega järgmisel nädalal.

1. OLUKORD ABIVAHENDITEGA 2004. AASTAL
S. Falkenberg tutvustas  abivahendite  problemaatika  kolme  põhilist valupunkti /vt. LISA 1/:
1.1 määruse nr. 79 muutmise vajadust;
1.2 lisaeelarve vajadust käesolevaks aastaks;
1.3 2005.a. eelarve suurust.

1.1 G. Schultz:  määrust pidi muudetama  eelmisel aastal, kuid uue sotsiaalhoole-kande  kontseptsiooni  väljatöötamise  käigus leiti, et  sellel pole mõtet, kuna uue seaduse regulatsioon  saab  määruse  aluseks. Vana  määrus  kehtib  ka  sel aastal, sisse viidi kolm parandust, n. hoolekandeasutustes kaotati vanuseline  piirang abi- vahenditele. Määruse  kontseptuaalse osa parandusettepanekuid oodatakse juuni- kuuks /maakonnad, ekspertkomisjon, puuetega inimeste organisatsioonid, teenuse- pakkujad/.
R. Rahuoja: rahade planeerimine raske, kuna info ei laeku vajaliku kiirusega, samuti seab piire andmekaitse. Vormid, mida täidavad maavalitsused, tagavad info üksnes  abivahendite  liikide  lõikes, see  on  ebapiisav  analüüsiks, et  vahendeid planeerida. Täiendavat  infot  hangitakse  lisapäringutega. Hoolekande-alase info kogumise täpsemaks muutmine tähendab ka sotsiaalregistri andmekaitse seaduse muutmist. Praegune seadus on üldsõnaline.
A. Kivilo: „Silmalaegas“ osutab pimedatele abivahendite teenust, tõrked on tekkinud mõnede  maakondadega  lepingute sõlmimisel selleks aastaks – nõutakse  nn.  ennustamist rahaliste vahendite vajaduse kohta, seda on võimatu ette teada.
R. Rahuoja: tugineda saab  eelmiste aastate  statistikale, kui vaja, võib ministeerium  selgitada maakondadele,  et  „Silmalaegas“  on ministeeriumi poolt aktsepteeritav teenuse pakkuja, kellega võib lepinguid sõlmida.
S. Falkenberg: uus määrus tuleb 2005.aastast  uue seaduse alusel, mis  sellest  aastast saab? Tallinnas pole rahad abivahenditele siiani lahti läinud.
R. Rahuoja: teenusepakkujatel on /v.a. bürokraatlikel põhjustel Tallinnal/ võimalus  enne rahade avanemist kasutada  1/12 summat eelmise aasta mahust teenuse osutamiseks. Loodetavasti saab see järgmisel aastal nii olema ka Tallinnaga, mis lahendaks selle  kroonilise  probleemi. Abivahendite  teenuse osutamise ja rahas- tamise  põhimõtted  tulevad esitada  valitsusele  aprilliks. Hoolekande-alase info täiendamisest/parandamisest  peavad  olema  ettepanekud sotsiaalregistri andme- kaitse seaduse muutmise kohta valmis septembriks.
OTSUSTATI: Seaduse loomisel  kaasata töösse kaks inimest puuetega inimeste  organisatsioonidest. Nimed teatada G. Schultzile peale esindajate leidmist.

1.2 R. Rahuoja: lisaeelarvega ministeerium ei tegele, selleks ei ole  võimalust.  Rahandusministeerium  ei põhjenda summade kärpimist –  iga-aastaselt on taotlus märgatavalt suurem  kui eraldatu.  Lisa-eelarvet  /2003.a./  eelnõu tegemisel /2004.a./  arvesse ei võeta. Rahalised vahendid on täiesti ebapiisavad, see on ka takistuseks nomenklatuuri täiendamisele ja kaasajastamisele.

1.3 M. Tatter /rahandusministeerium/: et 2005.a. eelarves võiks kujuneda 50 miljonit krooni abivahenditele, peaks  vabariigi valitsus  kuulutama sotsiaalhoolekande priori- teetseks valdkonnaks.
R. Rahuoja: ministeerium teeb rahandusministeeriumile mitmeid põhjendatud taotlusi  vahendite suurendamiseks,  n. on tellitud  EPI Fondilt  eksperthinnang abivahendite  tegelikule  vajadusele. Alati  on võimalus  ka  raha ümber jagada valdkonna siseselt, kui leitakse selleks võimalus.
OTSUSTATI: suunata rahaliste vahendite taotlemine/põhjendamine sotsiaal- hoolekande seaduse raames  teenustega tegeleva komisjoni kompetentsi.

2. INVATRANSPORT
2.1 M. Mugur tutvustas puuetega inimeste probleeme invatranspordiga. Liikumispuudega inimestel on hariduse omandamisel ja tööl käimisel üheks olulisemaks takistuseks invatranspordi vähene kättesaadavus ja kallidus. Isikliku auto muretsemisel on käibemaksu vähendatud 5% võrra, vaja oleks kulude osalist kompenseerimist seoses käsijuhtimisega auto muretsemise ja ekspluatatsiooni- kuludega.
R. Rahuoja: transpordiprobleem tööhõives püütakse lahendada läbi aktiivsete tööturumeetmete, kuidas täpselt, on lahtine. Üks ettepanekuid: töölkäimine on seotud puudega inimese transporditoetusega. Käsijuhtimisseadmete abivahendite nimekirja lülitamine seisab üksnes rahapuuduse taga.
OTSUSTATI: Puuetega inimestelt oodatakse häid ettepanekuid autokulude kompensatsioonimehanismi  loomiseks ja täiustamiseks.

2.2 M. Mugur: omavalitsustega koostöös on vaja saavutada kokkulepe inva- transpordile oma rea saamiseks omavalitsuste eelarves. Kas ministeerium saab aidata või on invatransport üksnes omavalitsuste pädevuses?
R. Rahuoja: kuna omavalitsused saavad riigilt raha, on riigil õigus sõna sekka öelda ja koostööd tehes lahendusi otsida.

2.3 M. Lepp /majandus- ja kommunikatsiooniministeerium/: EL bussidirektiivi 2001/85/EC kohta saadab majandus- ja kommunikatsiooniministeerium kirjaliku vastuse, kuna neil on asjast ülevaade ja oma seisukoht. Lisaks tuleb sel teemal eraldi kohtumine.
A. Vassenin: paljudel pimedatel võeti ära sügav puue ja asendati see raskega, sellega kaotas suur grupp inimesi õiguse sõita linnadevahelistel bussiliinidel tasuta koos saatjaga. Lisaks rahalise toetuse vähenemisega tuleb nüüd osta pilet nii endale kui ka saatjale.
R. Rahuoja: valitsus lükkas ministeeriumi sellekohase seaduseparanduse tagasi. Majandus- ja kommunikatsiooniministeerium ei toetanud samuti, põhjuseks ilmselt kartus, et seaduseparanduse maksumus oli leitud liiga väike, tegelikkuses oleks see kujunenud tunduvalt suuremaks. Probleemiga tegeldakse, pooldatakse mitte niivõrd puudeastme keskset, kui inimese tegeliku vajaduse keskset lähenemist. Kuulub teenustega tegeleva komisjoni kompetentsi.
OTSUSTATI: üle vaadata ühistranspordiseadus puuetega inimeste aspektist, teha sinna täiendusettepanekuid lähtudes rahvusvahelistest standarditest.

3. PUUETEGA LASTE REHABILITATSIOONI RAHASTAMINE
 /vt. LISA 3 – küsimused ministeeriumile, millele oodatakse vastust/.
3.1 K. Roht: Hetkel rahastatakse süsteemi kolmel moel:
       1. riigieelarvest läbi Sotsiaalkindlustusameti 14,3 miljonit, mis sisaldab  ka vahendid laste rehabilitatsiooniplaanide koostamise ja teenuste osutamise rahastami- seks;
.     2. laste hoolekande alt maavalitsuste kaudu – rehabilitatsiooniteenusteks kohtadel – 1,42 miljonit;
       3. otsetoetuste kaudu – ca 56 miljonit peredesse
3.2 K. Roht: Lapsed võivad saada kuni 4 nädalat rehabilitatsiooniplaani-järgset kompleksteenust aastas. Seda on vähe, vaja oleks ka pidevat rehabiliteerimist. Sotsiaalkindlustusametile läksid vahendid üle, et  kõik oleks ühes kohas ja asi ülevaatlikum, paremini oleks kontrollitav rahade kulutamine. Lepingud on ainult psüühilise erivajadustega inimestele, ülejäänud rehabilitatsiooniasutuste poolt tehtud laste rehabilitatsiooniteenuse kulud kaetakse vastavalt asutuste poolt esitatavatele  arvetele. Arvetesse kuuluvad ainult kulud, mida ei kanna haigekassa või ei kompenseerita muude vahendite arvelt.
3.3 K. Roht: Puudub täpne ülevaade. Parim aasta oli 2002, kui plaanidele kuluva raha ja teenuste maksumuse suhe oli 1: 4. Nüüd on suhe vastupidine; hea on laste kohustuslik plaanidega varustamine, kus nähtub tegeliku teenuse rahastamise vajadus ja puudujääk. Tähelepanu on suunatud rahade taotlemisele teenuse osutamiseks.
3.4 K. Roht: Tähelepanu all on teenuse arendamine, teenusepakkujate koolitamine. Ühtse süsteemi kujundamine. Kohalikele maavalitsustele on eraldatud 1,42 miljonit, mille kasutamine otsustatakse kohtadel. Selle summa sees on ka kurtide laste implantatsioonijärgse rahabilitatsiooni raha ca 20%.
3.5 Ministeeriumis on Külli Roht spetsialistiks/kontaktisikuks, kes tegeleb laste rehabilitatsiooniprobleemidega.
3.6 K. Roht: Kui räägitakse laste puhul puudest tingitud lisakulutuste igakuisest hüvitamisest toetuste näol, siis nende lisakulutuste suuruse kohta hinnangud on ligikaudsed, täpseid uuringuid pole tehtud.

4. SOTSIAALHOOLEKANDE KONTSEPTSIOONI EELNÕU
S. Sõmer esitas ülevaate hoolekande kontseptsiooni väljatöötamise seisust /vt. LISA 4/.
4.1 ajakava: 31. märts 2004 – kontseptsiooni ja rakendusmeetmete kirjelduse Vabariigi Valitsusele esitamise tähtaeg. 24. juuni 2004 – sotsiaalministrile esitatakse seaduste eelnõud, mis peavad jõustuma 01.01.2005. 20. aug. 2004 -  heakskiidetud seaduseelnõude valitsusele esitamise tähtaeg.
4.2 hoolekande kontseptsiooni rakendamise meetmed, mis on planeeritud käivitada alates 01.01.2005:

1. sotsiaalabi /selle tase, toetustelt tööle, abivajaduse hindamine jne./;
2. puuetega inimeste hoolekanne ja rehabilitatsioon;
3. juhtumikorralduse meetodil töötavate klienditöötajate rakendamine;
4. hoolekande planeerimise, korralduse ja finantseerimise põhimõtete täpsus- tamine ning mudelite väljatöötamine;
5. laste asendushooldus, seos peretoetustega; suurte perede abistamise meetmed;
6. hoolekandeteenuste kvaliteedi ja järelevalve süsteemi väljatöötamine ja rakendamine;
7. mõistete kirjeldus /universaalsete hoolekande teenuste kirjeldamine/.

OTSUSTATI: kahe nädala jooksul esitada ettepanekuid olulisemate probleemide kohta. Millised on puudega inimeste ootused hoolekandeseadusele?
4.3 K. Märtens tutvustas “invakindlustuse“ baaspõhimõtteid kui hoolekande kontseptsiooni võimalikku rakendusvarianti /vt. LISA 2/. Sotsiaalministeeriumi poolt ideesse positiivne suhtumine. Põhjalikult uurida töövõimetus-, ravikindlustus- ning kavandatava tööõnnetuse ja kutsehaigete kindlustuse põhimõtteid – igas neis on puudega inimesi puudutavaid elemente.
OTSUSTATI: töögrupil selgitada täpsemalt, millised probleemid peaksid invakindlustusega olema lahendatavad.

5. HOOLDAJATOETUSED
S. Sõmer kommenteeris Puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse, Sotsiaalhoole- kande seaduse, Töötu sotsiaalse kaitse seaduse ja Sotsiaalmaksuseaduse muutmise seaduse eelnõud /vt. LISA 5/.
Olulisim muudatus Puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduses on §8 kehtetuks tunnistamine ja muutmine /v.a. lapsi puudutav/. Tähtajatud hooldajatoetuse määramise otsused tunnistatakse kehtetuks. Hooldajatoetust ei maksta isikutele, kellel on määratud raske või sügav puue. Hooldajatoetus kaotatakse ning vahendid antakse üle kohalikele omavalitsustele  hoolekandeteenuste osutamiseks ja arendamiseks.

Järgmine koostöökogu koosolek kutsutakse kokku aprillikuu I poolel, kokkukutsujaks ja läbiviijaks on sotsiaalministeerium.

Kalev Märtens                                                          koosoleku juhataja
Auli Lõoke                                                                protokollija