LISA 1

ETTEPANEK: sotsiaalministeerium peab tulemuslikumalt kaitsma/ põhjendama eelarverahade jagamisel rahandusministeeriumis oma vajadusi, tuginedes kogutud tõesele statistikale.

PROBLEEM: lepingud teenuse pakkujate ja maavalitsuste vahel sõlmitakse sageli alles märtsis-aprillis, mis segab ettevõtetel töö planeerimist ja tekitab majanduslikke probleeme, teiselt poolt ei saa kliendid mitu kuud teenust. Abivahendi õigel ajal mittesaamine võib kliendi tervisele tekitada korvamatuid kahjusid.

ETTEPANEK: peale riigieelarve vastuvõtmist peaks ministeerium suutma maavalitsustele teatada koheselt rahaliste vahendite mahud, et lepingud saaksid sõlmitud hiljemalt detsembris. Või esialgu vähemalt sõlmida nn. koostöölepingud, kus rahalist mahtu pole määratud, kuid mis annavad kindlustunde, et rahaline leping tuleb. Tegelikult võiks ettevalmistusi hakata tegema juba riigieelarve eelnõu faasis s.o. “juhul kui” .... summa, siis igale maavalitsusele ..... summa v. ..... % üldsummast. Sama jagamise saavad ära teha ka Maavalitsused firmade vahel. Kui siis lõpuks eelarve tegelik number tuleb, on skeem juba paigas.

PROBLEEM: maakonniti rahaliste vahendite eraldamine väga erinev. See sõltub klientide/arstide/sotsiaaltöötajate informeerituse tasemest. Kus on teave kaasaegsetest abivahendite/rehabilitatsiooni võimalustest suurem, seal osatakse seda ka nõuda. Maakonnas, kus rahaeraldus väike, võib inimene, kel on õigus soodustingimusel abivahendit saada, sellest ilma jääda, kuna raha on otsas.

ETTEPANEK: rahajagamise süsteem tuleks maakondadele paindlikumaks muuta. Lisaks reservi määramisele maavalitsustele peaks ka riigi tasandil reserv olema.
Näiteks - Süsteemi soovitus (kuna dot. vahendeid niikuinii ei piisa). Põhineb ühele isikule eraldatava dotatsioonisumma aastamahul:
I klass – dot. mahuni kuni ......EEK. Muude nõuete (arstitõend jne) täitmisel müüakse/toodetakse/laenutatakse vajalik abivahend jooksvalt ja dotatsioon finantseeritakse firmale eraldatud limiidist. Dotatsioonivahendite piisavust jälgib eelkõige firma ise. Oluline on, et firmale eraldatud limiidist ei doteerita (ilma eriotsuseta) kallimaid abivahendeid. Vajadusel küsib firma raha koos põhjendusega juurde maakondlikust reservist
II klass – dot. maht aastas on üle ..... EEK. Vajalik abivahend müüakse/toodetakse/laenutatakse ainult maakondliku komisjoni personaalse otsuse põhjal ja dotatsioon finantseeritakse maakondlikust reservist. Vajadusel küsitakse raha koos põhjendusega juurde riiklikust reservist.
PS! Dot. mahud “kuni”/”üle” peaksid ilmselt abivahendite gruppide kaupa olema erinevad. Selle piiri seadmisel peaks firmad tegema omad soovitused koos põhjendustega.
PS2! Sellel süsteemil on kindlasti omad puudused (Näiteks kui isik vajab erinevaid vahendeid dotatsiooni kogusummaga “üle”, aga erinevatest firmadest – maakondliku arvutiprogrammi küsimus....)
Kokkuvõtteks: järgmiseks aastaks ilmselt ei jõua – jääb edasise arutluse objektiks.

Kui raha napib, tuleks tuginedes olemasoleval statistilisel aruandlusel viia soodusteenuste võimaldamine vastavusse eelarve võimalustega kehtestades ühtsed täiendavad muudatused (piirangud):

• kehtestada prioriteedid, konkretiseerides kellele isikutest milliseid abivahendeid võimaldatakse
• suurendada suhteliselt madala hinnatasemega toodetel tarbija osalust.

Ebamugavad otsused, kuid parem kurb tõde otse, kui lootusetud järjekorrad.

PROBLEEM: Põhja-Eesti maakonnad sõlmivad lepingud Invaru OÜ-ga, Lõuna-Eesti maakonnad ITAK OÜ-ga, mis takistab kliendil sobiva abivahendi leidmisel valikuid teha.

ETTEPANEK: ei Invaru ega ITAK ei poolda sellist „sunnismaisust“, küsimus lahendada kokkuleppes – vajadusel peab klient saama sobiva abivahendi sealt, kus seda pakutakse. Probleemi olemus peitub eelkõige kahes faktoris:

1. Sooduslaenutus eeldab maakondliku teeninduspunkti olemasolu koos kõigi oma kuludega.
2. Koostöölepingud Maavalitsustega on “rahalise mahuga”. Mõtteainet on ja lahend tuleb leida. Lahendatav kliendi, maavalitsuse, ITAKi ja Invaru koostööna konkreetses olukorras. Lahendusi on ka tänaseni leitud. Arvestada ka teisi abivahendeid pakkuvaid firmasid.

'PROBLEEM: kliendilt nõutakse omaosaluse täies mahus tasumist, siis alles osutatakse teenus. Abivahendi saamisel võib takistuseks saada kliendi ebapiisav maksejõulisus.

ETTEPANEK: võimaldada kliendil tasuda maksegraafiku kohaselt, rakendada järelmaksusüsteemi.

PROBLEEM: kliendile talutav omaosaluse piir, kallite abivahendite puhul ulatub 10% sageli 6-10 tuhande kroonini.

ETTEPANEK: kallite abivahendite puhul võiks see olla 5%. Maavalitsuste ekspertkomisjonidele anda õigus kliendi taotluse alusel (vajadusel täiendavad selgitused) erandite tegemiseks.

PROBLEEM: Info abivahendite soodustingimustel jagamisest ei jõua abivajajani – perearstid ei tunne võimalusi; maavalitsuses tavaliselt info olemas, kui inimene pöördub aga KOVi või LOVi, seal reeglina mitte.
Abivajajatel /sageli ka maavalitsustel/ puudub ülevaade abivahendite pakkujatest ja nende toodetest. Kes peaks perearste eluga kursis hoidma?

ETTEPANEK: omavalitsuses peaks koordinaator olema puudega inimeste probleemidega tegelev sotsiaaltöötaja. Ideaalis peaks ta valdama infot abivahendite pakkujatest, rehabilitatsiooniasutustest ja nende poolt pakutavatest toodetest, suutma nõustada ka perearste. Selliseid puuetega inimestele spetsialiseerunud ametnikke on vähe.Välja tuleks anda brosüür, kus selleteemaline info oleks koondatud ühtede kaante vahele, mida saaksid kasutada kliendid, sotsiaaltöötajad, pere- ja eriarstid, teenusepakkujad, nõustajad jne.

PROBLEEM: Puudub tarbijakeskne teabe- ja nõustamissüsteem - puuduvad vastava koolitusega spetsialistid, kes oleksid pädevad otsustama abivahendite õige ja ratsionaalse valiku üle. Kättesaadavad peaksid olema kõik rahvusvahelises klassifikaatoris loetletud tooted. Abivahendeid on vaja õigesti kasutama õpetada – kes peaks tagama vajaliku koolituse? Seos rehabilitatsiooniplaani ja teenuse saamise vahel nõrk. Teenuse pakkujad koolitavad võimaluste piires spetsialiste oma kulu ja kirjadega.

ETTEPANEK: eelarvelistes vahendites peaksid olema ette nähtud vahendid nõustajate/tegevusterapeutide/füsioterapeutide süstemaatiliseks koolitamiseks.
Üksnes Tallinnas oleks tegevusterapeute vaja ca 25, Eestis ca 400.

Invaru :

Medkool mingil määral koolitab, Olulisem veel on nõustamisteenuse tellimine, s.t. rahaline kate töökohtade loomiseks ja mitte ühekordselt pooleks aastaks.

PROBLEEM: puudub plaan teenindussüsteemi väljaarendamiseks ning selle majanduslik analüüs /raskendab iga-aastast riigieelarveliste rahade taotlemist abivahendite soetamiseks ja teenindussüsteemi väljaarendamiseks/. Puuduvad ühtsed nõuded ja miinimumstandardid teenustele.

ETTEPANEK: abivahenditega varustamine vajab tervikuna kontseptuaalset täiendamist-korrastamist, vaja on arvestada reaalsete vajaduste ja võimalustega ning näha ette arengusuunad. Selleks on vaja meie riigi poliitilist otsust – kas seda soovitakse ja peetakse oluliseks.
Veel: puudub abivahenditega soenduva riiklik arengukava. Kõike reguleerib sisuliselt vaid ministri määrus, mida alatihti muudetakse. Firmadel puudub arengu- ja investeeringukindlus ning “elatakse” maksimaalselt aasta korraga.

ETTEPANEK: välja töötada põhimõtted, milline peaks olema abivahenditega varustamise mudel näiteks 5-10-20 aasta pärast (s.h. ka kasutusõpetus korraldamine, finantsskeemid, regionaalkeskused, jne.jne.) ning sellest tulenevalt ka konkreetsem arengukava.

PROBLEEM: sotsiaalministeeriumi juures oleva üleriigilise abivahendite ekspertkomisjoni töö probleemide tõstatamisel ja lahendamisel ebaefektiivne.

ETTEPANEK: kastutada aktiivsemalt komisjoni kui väljundit riigi tasandil probleemide esitamisel ja lahendusvõimaluste leidmisel.

Invaru:

Komisjoni töö võiks muutuda rohkem sisuliseks ja avatuks. Aruandeid, arvamusi, ettepanekuid ministeerium küsib, kuid puudub tagasiside ning sisuline koostöö.

Mati Mugur, töögrupi juht