ABIVAHENDID

Rehabilitatsiooniga on lahutamatult seotud puuetega laste, täiskasvanute ja vanurite varustamine abivahenditega . Nende nomenklatuur on väga kitsas (~20% arenenud riikide omast), neid ei jätku, nad on kallid, aga tarbijate arv iga-aastaselt kasvab.

Riigieelarveliste vahendite kaudu toetatuid oli 2000.a. - 19995 inimest, 2001.a.- 21342.

Kõige rohkem on tarbijaid liikumispuudega inimeste hulgas, suurimad on ka kulutused nende abivahenditele: proteesid, ratastoolid (manuaalsed ja elektrilised, laenutatavad ja müüdavad), käimise abivahendid jne.

Et riigieelarveliste vahendite kasv ei ole 7 aastat olnud korrelatsioonis inflatsiooni, abivahendite eneste kallinemise, suure kaubagrupi (inkontinents) lisandumise, samuti abivajajate arvu kasvuga, on tekkinud suured raskused, nendest olulisemad:

1. Puudub plaan teenindussüsteemi väljaarendamiseks ning selle majanduslik analüüs.
   Selle puudumine raskendab tunduvalt (puudub põhjendus) iga-aastast riigieelarveliste rahade
   taotlemist abivahendite soetamiseks ja teenindussüsteemi väljaarendamiseks.
   
2. Puudub tarbijakeskne teabe- ja nõustamissüsteem.
   Abivahenditega varustamine peaks tuginema füsioterapeutide ja tegevusterapeutide võrgul, luues
   abivahendite kasutamise õpetuse süsteemi. Puuduvad vastava koolitusega (atesteeritud)
   spetsialistid, kes oleksid pädevad otsustama abivahendite õige ja ratsionaalse valiku üle.
   Terapeudi otsusel peaksid kättesaadavad olema kõik rahvusvahelises abivahendite
   klassifikaatoris loetletud tooted.
   
3. Ei jätku raha soodusteenustele.
   Kuigi inimesel on õigus soodustingimustel abivahendit saada, puudub vajalik ressurss, abivajaja
   on sunnitud selle täishinna eest välja ostma või jääma abivahendist ilma ja vajama seetõttu
   suuremat kõrvalabi.
   
4. Kehtestamata on kliendile talutav omaosaluse piir.
   Näit. elektrilise ratastooli või kallima proteesi puhul tuleb kliendil ise maksta 6-10 tuhat
   krooni (10%).
   
5. Täielikult on lahendamata puudega inimestele hariduse omandamiseks, samuti igapäevast kommunikatsiooni hõlbustavate-tagavate seadmete (arvutid) hankimine, nende eest tasumise kord.
   
6. Lahendamata on hoolekandeasutustes elavate puudega inimeste abivahenditega varustamine.

Ettepanek: p uudega laste, täiskasvanute ja pensionäride abivahenditega varustamine vajab tervikuna kontseptuaalset täiendamist-korrastamist. Vaja on arvestada reaalsete vajaduste ja võimalustega ning ette näha arengusuunad.

ISIKLIK ABISTAJA

Üks olulisemaid eeldusi liikumispuudega inimeste iseseisvaks toimetulekuks on isikliku abistaja teenuse kättesaadavus . Praegune EV seadusandlus ei taga isikliku abistaja teenuse pakkumist kõigile vajajatele.

Lähtealused:

1. Isikliku abistaja teenust on õigus taotleda sügava liikumispuudega (üldjuhul ratastooli kasutaval) inimesel. Teenus ei ole mõeldud koduhooldusena.
   
2. Teenus on mõeldud eelkõige neile, kes kasutavad antud teenust väljaspool kodu või otseselt töö ja õpingute/enesetäiendamisega seotud toimingutes.
   
3. Teenust osutatakse diferentseeritult vastavalt puude raskusele ja inimese vajadusele liikuda väljaspool kodu.
   
4. Isikliku abistaja teenust kasutav puudega inimene peab olema võimeline korraldama oma asjaajamist ja koordineerima isikliku abistaja tööd. Koolilapse isikliku abistaja tööd koordineerib lapsevanem või seadusjärgne hooldaja.
   
5. Teenuse osutamise eest on vastutav kohalik omavalitsus, kelle pädevuses on sõlmida leping mõne organisatsiooniga, kes osutab teenust antud piirkonnas.

Ettepanek : EV Sotsiaalhoolekande seaduse §2 defineerida mõiste "isiklik abistaja" alljärgnevas sõnastuses: Isiklik abistaja on palgaline töötaja, kes lepingu alusel abistab puudega inimest (edaspidi klient) toimingutes, millega viimane puude tõttu kõrvalise abita toime ei tule. Isiklik abistaja lähtub oma töös iga konkreetse kliendi erivajadustest ja töö juhistest.

Lisada isikliku abistaja teenus riigieelarvest finantseeritavate teenuste nimekirja. Kehtestada isikliku abistaja ühtsed teenuse pakkumise põhimõtted .

INVATRANSPORT

Liikumispuudega inimestel (eriti sügava ja raske puude puhul ratastooli kasutajatel) on toimetulekut piiravaks asjaoluks sageli invatranspordi halb kättesaadavus ja kallidus. Peale Tallinna, Tartu ja Pärnu, kus toimib invatakso teenus enam-vähem rahuldavalt, ei saa muudele piirkondadele teenuse osutamisega kuidagi rahul olla. Maapiirkondades teenus praktiliselt puudub. Ka Tallinnas ja Tartus on sõidukordade arv piiratud, mis välistab invatakso kasutamise töölkäimiseks (rääkimata sellest, et see osutuks rahaliselt üle jõu käivaks). Omavalitsused organiseerivad transporti üksnes puudega laste lasteaeda ja kooli viimiseks-koju toomiseks.

Probleemid:

1. Ratastooli kasutavatel inimestel, kes saavad transpordiks kasutada ainult tõstukiga bussi, lahendamata tööl käimise võimalus.
   Ettepanek: sügava liikumispuudega inimene, kellele on antud ühistranspordi tasuta kasutamise õigus, kuid kes seda kasutada ei saa (ei pääse ühissõidukisse), saaks kasutada rohkem invatakso sõidukordi ühistranspordi dotatsiooni arvelt, mis on talle arvestatud, kuid jääb kasutamata.
   
2. Tööl käiv liikumispuudega inimene ei suuda sageli rahalistel põhjustel muretseda käsijuhtimisseadega autot.
   Ettepanek: kompenseerida käsijuhtimisega auto hankimist kui abivahendit sügava liikumispuudega inimese tööl käimise vahendina. /Kompenseeritav elektriline ratastool maksab sama palju kui kasutatud korrasolev odav auto./
   
3. Ühistranspordiga seonduv tuleb üle vaadata invaaspektist. Madalapõhjaliste busside-trammide osakaal ühistranspordis väike. Ooteplatvormide kõrgus tuleb viia vastavusse busside-trammide põhja kõrgusega. Talvel lahendada libedustõrje probleemid.
   Ettepanek: välja panna madalapõhjaliste busside-trammide sõidugraafikud /peatustesse, internetti, teatmikesse jne./.

Ettepanek: nõuda riiklikul tasemel omavalitsustelt invatranspordile eraldi eelarverea sisseseadmist.